Kui pead lugu dancehall-kultuurist ning sulle meeldib hea muusika ja ilusad inimesed, siis tasuks kõrvad lahti hoida Eesti tantsuhalli diiva uue singli suhtes. Call Me Back koostöös Mr. Lexx'iga annab aimu Listonia esimese, millalgi tulevikus valmiva albumi meeleolust.

Listonia ise jagas oma intervjuus reggae.ee-ga huvitavaid seiku oma elust Eestist eemal ning rääkis lähemalt talle muusikamaailmas avanenud võludest ja valudest.

Kõigepealt ütle, mida peaksid sinu arvates teadma Jamaica kultuurist ja muusikast need inimesed, kes sellest senini mitte midagi ei tea?

Jamaica kultuur on tulnud nii väikese saare pealt, aga mõjutanud väga palju inimesi üle maailma. Paljud panevad Jamaica lipule ja riigile võrdusmargi Bob Marley’ga, mis on iseenesest väga tore. Reggae-muusika, kanep, palmid ja sinine ookean on ju esimene pilt, mis silme ette tuleb. Ega kedagi süüdistada ei saagi. Et sellest kultuurist aru saada ja seda hinnata, peab inimene olema kas selle fanaatik või ise Jamaical elama. Jamaikalased on väga avatud rahvas, ütlevad välja seda, mis mõtlevad ega kõhkle oma tegudes - nii heas kui halvas mõttes. Fraas don’t worry be happy päris kõikide asjade kohta siiski ei käi. Samamoodi arvatakse, et kõik jamaikalased kanepit suitsetavad, mis ei vasta ka tõele. Enamus inimesi, keda mina kohtasin, ei suitsetanud ei kanepit ega sigarette. Küsisin huvi pärast isegi, miks, millele vastati that is not my ting, ehk siis, et see pole mitte tema jaoks. Kellad on neil keeratud Jamaica aja järgi - s.t. kellaaegade nimed on enamasti soon come (ma varsti tulen) ja me deh pan mi way (ma olen teel). Ehk siis teisisõnu, kui sa lepid jamaikalasega kokku, et kohtume umbes tunni aja parast - käib nende ajus automaatne arvutus, mille käigus liidetakse vähemalt  2-3 tundi sellele otsa. Nii et kui kõikide nende asjadega ära harjuda ja sul kuhugi kiiret ei ole, on sul Jamaikal väga lõbus.

Sa oled viimastel aastatel väga aktiivne olnud, räägi natuke lähemalt, millega oled tegelenud ja kuhu oled jõudnud.

2007. aastast olen ma reisinud Euroopas, Jamaical, USA’s ja Canadas, käinud võistlustel, tantsinud üksi ja erinevatele artistidele (nt. Ce’cile) taustaks. Natuke rohkem kui aasta aega tagasi hakkasin tõsisemalt muusikaga tegelema. Praegu salvestan oma esimest albumit ja plaanin oma esimest tuuri.

Sinust on jäänud mulje kui tugevast naisest ja artistist, kes ei jää juhuseid ootama, vaid tekitab neid ise. Mis on see vägi, mis sind nii kaugele on viinud? Rohkem ju keegi eestlastest sellisel tasemel dancehall-muusikat ei tooda.

Eesmärki seada on lihtne, aga sellele kindlaks jäämine vajab palju tugevust.  Ma ei ole kunagi lootnud, et midagi mulle taevast alla sajaks ning ma ei karda komistuskive. Pigem hoian sihti ja higistan selle nimel. Ma ei ole supernaine, kuid ma ei lase endal milleski kahelda. Hetkel, mil see juhtuma peaks, ongi kõik läbi.

Kuidas üldse dancehall-muusikasse jõudsid ja kuidas tuli otsus Eestist ära minna enda õnne mujale otsima?

2002. – 2003. aasta paiku kuulsin juhuslikult mõnda dancehall’i lugu ja nägin paari videot, mille selecta Scandal Bag (Cool Runnings Sound, FIN) oli Eestisse smuugeldanud. Peale seda muidugi huvi ainult kasvas. See oli midagi nii teistsugust, et sel ajal ma ei oleks isegi osanud seletada, miks mulle meeldib. Reggae-dancehall muusika vaibil, on lihtsalt selline seletamatu tõmme minu jaoks ning nüüd on sellest saanud üks suur osa minust.

Ma olen sellise väga mustvalge suhtumisega inimene, et kui midagi teha, siis seda teha kas 100% või üldse sinnapaika jätta. Peale 2006. aasta lõpus NYC-s käiku sain väikese Jamaica maitse suhu. Seejärel ei olnud minu jaoks enam muud teed, ma isegi ei andnud endale muud võimalust. Peale Euroopa Dancehall Queeni võistlust Eestisse tagasi jõudes olin otsuse juba langetanud. Oli vaid kaks võimalust, kas lähen Jamaicale või jätan tantsimise ja kõik muu lihtsalt sinnapaika. Olin endaga väga karm, tegin iga paev 5 tundi trenni ja valmistasin ette igal võimalusel. Hakkasin tegema koostööd Big Headiga (Jamaica DHQ promootor) ja panin kokku tiimi Euroopa DHQ-idest, kes esindasid Euroopat. Big Headi poolt tuli pakkumine tegutseda reggae-dancehall’i maailmas aktiivsemalt koos Austria DHQ'i Valeriega, sest koos on julgem. Ma ei kahelnud hetkeksi, panin kohvrid kokku ja asusin teele, endal mitte õrnemat aimugi, mis tegelikult ees ootab.

Kas sa tegeled praegu ka tantsimisega?

No peegli ees enda toas ikka tantsin. Tegelikult klubis vahest juhtub ka, aga peamiselt tegelen ikkagi muusikaga. Kui esinen, on mul enamasti 2 taustatantsijat, kellega koos me rutiine teeme jne. Tegelikult pannakse mind nii mõnigi kord ebamugavasse olukorda, kui on mingisugune tantsuvõistlus käimas. Üritustel tahetakse mind lavale lükata, et palun, päästa see olukord ära, me oleme väsinud vaatamast neid tüdrukuid, kes tantsida ei oska. See teeb mulle lihtsalt nalja. Ja mu põhiline vastus on:  “A music me a do now, zeen? So a dat a di ting now”.

Millest sinu laulmine alguse sai ja kuidas sul sellega läheb?      

Muusikaga olen väikesest peale tegelenud sellest ajast, kui mu vend viis mind 6-aastasena muusikakooli. Sealt ma enam pidama ei saanud. Õppisin klaverit ja esinesin alati kontsertidel ning laulsin ka kirikukooris jne. Eesti keeles olen laule kirjutanud juba teismeliseeast alates. Mu vend (Johannes Lõhmus) alles õppis produtseerimist ja katsetas minu peal, kuidas salvestada, kuidas miksida jne. Keskkond ei andnud teist võimalust. Sel ajal ei olnud mu hääl veel välja arenenud ja laulude kirjutamine inglise keeles ei tulnud nii kergesti valja, nii et jätsin selle ja keskendusin tantsule. Jamaical olles sattusin paari stuudiosse, kus ma lihtsalt mingeid inimesi ootasin, sest nad salvestasid raadioreklaame erinevate ürituste tarbeks. Millegipärast olin ma lõpuks alati seal reklaamides paari lausega sees.

Mul aga oli suur tahtmine ikkagi ise kirjutada, kuigi ei olnud inglise keeles selleks veel suuteline. New Yorgis ringi liikudes nägin tihti, kuidas toimus salvestamine ja lugude kirjutamine. Näiteks ühel konkreetsel inimesel oli laulmisega väike probleem, kuid ta oskas imehästi kirjutada. Ma suunasin teda natuke, kasutades neid teadmisi, mis olid vennanaiselt Kairelt kõrva jäänud ja tööst temaga saigi alguse mu tõsisem kirjutamise faas. Tema muidugi ise seda alguses ei teadnud, sest ma peitsin kõik paberid ära, kuhu olin midagi kirjutanud. Lõpuks, olles rohkem harjutanud, teades näiteks mitu takti võib salmis olla ja võttes arvesse ka teisi tehnilisi oskusi, sain julgust juurde. Kogu tol ajal läbielatu aitas kindlasti kaasa ja tegi kogu selle protsessi minu jaoks kergemaks.

Kindlasti ei ela muusikaga veel ära. New York on selline koht, kus hakkama saamiseks peab olema tugev hustler spirit. Siin sõltub kõik sellest, kuidas sa asju välja sebid sõna otseses mõttes. Mitte midagi ei kuku taevast alla ja mu pere ei ole siin mind toetamas, nii et kõik, mis ma olen, või kõik, mis mul olemas, on tänu sellele, kuidas ma siin ringi jooksen ja tegelen saja asjaga korraga. Hetkel olen New Yorgis ja salvestan siin ning panen kokku oma esimest albumit. Tuleb selline mõnus mix tantsuhallist, õrna hiphopi, R’n’B ja soul’i maiguga.

Millest räägivad sinu laulud?

Teemad on seinast seina, mõned lood on enesekindlusest lõhkemas ja teised räägivad igapäevaelust, valust ja armastusest.

Sinu uus singel Call Me Back koos Mr. Lexx’iga on väga tegija lugu. Kes selle loo produtsent on ja kuidas see lugu sündis?

No selle loo taga on tegelikult pikk minevik. Kirjutasin selle umbes aasta tagasi, aga alles suve alguses salvestasime selle Mr. Lexx’iga.  Ma ise nö. produtseerisin selle, sest kogu beat oli minu dikteeritud stuudios. Vokaalid olid juba enne olemas, nii et tuli ainult beat teha ja siis saatsin selle oma vennale Jay Low Production’isse, kust see peale töötlust läks edasi Rootsi Boho Sound’i masterdamiseks.

Palun räägi lähemalt enda koostööst Lexxusega.

Call Me Back loo kirjutasin ma umbes aasta aega tagasi, aga kogu aeg oli refräänist nagu midagi puudu. Kohtusin Mr. Lexx’iga ühel photoshoot’il, jäime suhtlema ja muuhulgas mainisin talle, et olen artist. Paar päeva hiljem olime juba stuudios seda lugu salvestamas. Alguses ei osanud ta sellist stiili minult oodata. Ta ilmselgelt eeldas, et mina kui naisartist laulan refrääni ja tema salmiosa, kuid sellele reeglile tegin ma küll lõpu. Koostöö sujus kiiresti ja väga positiivselt, kuna ta toetab ja usub minusse kui artisti. Praegu mängitakse seda lugu juba enamustes reggae raadiojaamades üle kogu maailma. Mul on väga hea meel sellise positiivse vastukaja pärast. Mitte ühtegi negatiivset kommentaari ei ole veel kuulnud. Tean, et neid võib siiski oodata, sest selline lihtsalt ongi music business, kuid see ei heiduta mind sekundiksi!

Nii et sul on juba ka fänne tekkinud? Kuidas nendega toime tuled?

Praegu on kõik veel kontrolli all ja probleeme ei ole. Öeldakse viisakalt, et mulle meeldib su lugu jne. Alles just keegi helistas, et kuulis mu lugu Bostoni klubis. Taoline tähelepanu on vahel isegi motivatsiooni andev. See Jamaica publiku külmus mind ka ei heiduta, sest iga kord, kui astun lavalt maha, tullakse minu juurde ütlema, et my girl, you bad you bad, trust me, me enjoy u performance. Naljakas on see, et isegi naissoost esindajad tulevad rääkima ega ole kadedad.

Kas on raske jääda iseendaks? Peab ju tugev inimene olema, et nii kaugel vastu pidada. Oled varem väitnud, et showbusiness’is võivad paljud inimesed käituda väga võltsilt.

Mul võttis veidi aega, et sellise arusaamiseni jõuda. Inimesed ütlevad ühte ja mõtlevad ning teevad teist. Olin naiivne ja pettunud kõiges ja kõigis, kuid tegelikult tuli see õppetund mulle kasuks. Siin on mitu nägu igas seltskonnas ja niikaua, kui tead seda road code’i, on sul kõik hästi. Igal pool on võltse inimesi, kuid alles siin olles saan ma aru, miks on Ameerikas nii palju häid näitlejaid. Jään alati iseendaks, kuid ei unusta, et pean igas olukorras olema ka professionaalne ning emotsioone ei saa segada äriga. Eriti muusikas.

Kas jääd edaspidi oma dancehall-stiilile truuks, või plaanid ka mõne roots-reggae loo teha?

Mul tegelikult juba praegu on paar reggae-lugu olemas, aga veel salvestamata. Nii et jääge ootama.

Kas sinusuguseid naissoost tantsijaid-kes-on-muutunud-lauljaks on dancehall’i kultuuris palju? Millega erined?

Ma arvan, et kindlasti on, aga hetkel ma ei tea kedagi näiteks tuua. Ma ise hoian tantsu ja muusikat eraldi. Kui ma tantsin, siis teen seda 100% ja kui ma teen praegu muusikat, siis seda samamoodi 100%. Võib-olla erinen teistest oma tausta poolest ja viisiga, kuidas ma oma muusikat kokku panen ning erinevaid stiile lisan dancehall’ile.

Millest see tuleb, et tantsijad hakkavad lauljateks? Jamaical on see nähtus viimastel aastatel väga levinud. Kas laulmisega lööb rohkem või kiiremini läbi?

Noh, üks asi käib teisega koos. Paljud tantsijad on pidudel niikuinii kogu aja mikrofoni otsas. Enamus neist otsustab ühel hetkel lihtsalt proovida ise lugusid teha. Ja mõnedel tuleb see isegi üllatavalt hästi välja.

Kuidas sind Jamaical vastu võetakse? Jamaikalased on ju väga nõudlik publik ja välismaalasena nende oma õuel ja nö. nende oma leivaga läbi lüüa ei ole ilmselt lihtne?

Ei, kerge see muidugi ei ole. Aga peab ennast kohe maksma panama, siis ei ole neil valikut. Pealegi ei ole vahet, sest kui lugu on hea, siis lugu on hea. 

Kuidas sinu kogemused on, kas jamaikalased ajavad oma riigis asju teistmoodi kui näiteks USA’s või mujal maailmas?

No kindlasti! Jamaical ju hoopis teised reeglid, neil ei ole ju valikut. USA's on rohkem reegleid, seadusi ja karistusi. Jamaical peavad kõik kogu aeg enda eest ise seisma, sest kogu süsteem töötab selle peal, kes keda tunneb või kes kellele rohkem maksab.

Nii et tutvused muusikamaailmas on kõige olulisemad?

Oli aegu, mil ma ei teadnud, kus magan või mida ma söön, mil mul ei olnud telefoni jne. Olen siin päris mõnusa elukooli läbi teinud. Olen loonud tutvusi küll ja alati on hea network’ida, aga peamine, mis ma olen siin õppinud, on tõsiasi, et tegelikult on vaja teada ainult väikest inimeste ringi, kes tegelevad kõigega ja kõiki teavad. Kui neid teada, ei ole isegi tarvis kedagi teist teada. Muidugi on tutvusi omada väga tahtis, muusika ja talent tulevad peale seda. Miks siis muidu päris tobedad ja mõttetud lood jõuavad Billboards’i.

Jamaica tantsuhalli kultuuris on riietus väga oluline, millega silma paista. Naistele kehtib teatavasti reegel, mida napim, seda popim. Kuidas valid omale riideid sina?

No seda küll, jah. Kuid iga artist peab teadma piire. Ja muidugi on oluline, et ma ennast ebamugavalt ei tunneks laval. Nii et ma kutsuks oma stiili selliselt mugavalt seksikaks. Riideid ostan ise ka, kuid kui on suuremad esinemised või photoshoot’id siis disaineriga koos valime.

Sa oled mitmeid kordi üles astunud ka modellina. Räägi sellest natuke lähemalt. Kas peab paika Jamaical kehtiv fashion over style? Kas mood omab sinu jaoks üldse mingit tähtsust?

Oeh, nad on ju päris hullud selle moe suhtes. Neil ju maitseküsimustes piire pole. Enamus jamaikalastest käib ikka väga konkreetselt riides. Neile on riietumine sama tähtis, kui igahommikune hambapesu. Millegipärast arvavad nad sealjuures, et mittejamaikalased ei oska üldse riides käia. Paar korda on mul tulnud mööda jalutades neil karp kinni panna, kuigi see mu eesmärk ei olnud. Kindlasti on mul oma stiil, millesse kellegi reeglid ei puutu.

Oled oma karjääri jooksul nii mõndagi teinud, sealhulgas tantsinud tänavapeol puu otsas, leiutanud uusi tantsuliikumisi, teinud muusikat, laulnud ja kes teab, mida kõike veel. Millisest sinu tegevusest on sinu karjäärile kõige rohkem kasu olnud?

Ilmselt tõsiasi, et ma igal pool olen reisinud, mul on seetõttu kergem kohe harjuda uue koha ja inimestega. Muidugi tänu sellele on mul kergem ka oma muusikat promoda praegu, sest et inimestele on nägu juba tuttav.

Oled nüüd pikemat aega viibinud nii USA’s kui ka Jamaical. Kas koduigatsust või kahetsust ei ole? Mis sulle jõudu annab üksinda kaugel maal vastu pidamiseks?

Iga päev tahaks kotid kokku pakkida ja koju tulla… Aga ma ei luba endal nukrutseda, lihtsalt hambad ristis panen edasi, niikaua kui saavutan selle, milleks ma siin olen. Täna just helistati, et minu ja Lexx’i lugu mängitakse mitmetes raadiotes nii MoBay’s kui Kingstonis. Nii et jõuludeks ilmselt Jamaicale.

Ma usun Jumalasse ja tema annab mulle jõudu igaks päevaks. Kindlasti on tähtsaks jõuallikaks ka minu kogemused ning inimesed, kes mind toetavad ja minusse usuvad. On olemas paar inimest, kellelt saan nõu küsida, kuid seda juhtub harva. Enamus asju ajan siin ise ja kõik on minu enda õlgadel.

Mu ema ja isa pilt on esimene asi, mida hommikul ärgates näen. Jõudu annab muidugi ka see, et ma tean, mis on minu eesmärk ja ma ei anna endale valikut, kas sinna jõuda või mitte. Olen juba nii palju selle eesmärgi nimel üle elanud. Näen vahest ühte ja sama konkreetset unenägu, mis tuletab mulle meelde, miks ma siia tulnud olen. Unenäos jõuan Eestisse tagasi, seal on kõik OK ning olen õnnelik, et saan jälle oma perekonda näha. Ent kohe peale seda olen väga vihane enda peale, et kõik pooleli jätsin. Ärgates on motivatsioon jälle tagasi.    

Milline peaks üldse olema see inimene, kes tahab elus läbi lüüa?

Kõhklematu, iialgi mitte enesehaletseja ning ta peab teadma enda eesmärki, kuhu jõuda tahab. Vajalik on omada kindlat plaani, kuidas sinna jõuda. Ainult raskest tööst ei ole kasu, kui sa ei tea, mille jaoks sa seda teed.

Kus ja kui tihti oled juba esinenud?

Mu esimene esinemine oli Brooklyni suurimas klubis Cpac ja mind jäeti kõige viimaseks. Olin seal ainuke artist, keda ei boooo-itud. Olen esinenud ka Times Square Arts Centeris ja Hunter Collegis, Manhattanil. Lisaks olen avanud Mr.Lexx’ile väljaspool New Yorki paar show-d.

Kellega teistest artistidest oled teinud koostööd ja kuidas on sujunud?

California reggae-artistile Kushile laulsin taustavokaale. Bar-bee kõige viimase singli sõnad on minu kirjutatud. Olen stuudios olnud vanakooli hip-hopi legendi Jeru the Damaja’ga, lõpetame koos ühte lugu. Samuti üllitab üks tuntumaid Jamaica tantsijaid Bruck Up albumi, mille esimene singel Sunglasses At Night on juba väljas. Temaga samuti lihtsalt sattusime stuudiosse ja ma pidin sisse laulma tema refrääniks. Produtsendile nii meeldis, et nad jätsidki selle refrääni, kuigi algselt tahtsid nad Rihannat sinna peale. Ja nüüd on mu esimene singel Mr. Lexx’iga välja tulnud.

Milliseid artiste või millist muusikat ise kuulad?

Phil Collins, Erikah Badu, Bone Thugz Harmony, Tanya Stephens, Queen Ifrica, Vybz Kartel jne.

Kas oled rahul sellega, mida juba saavutanud oled või on sul veel ambitsioone? Räägi lähemalt ka oma eesmärkidest, mille suunas sa püüdled ning inspireerivatest eeskujudest.

Ma arvan, et ma alles alustan. Tegelikult ma tahan artisti ja laulukirjutajana rohkem areneda. Samuti on mul unistus ükskord ise produtsendi toolile istuda. Eesmärk on teha head ja kvaliteetset muusikat, mis kirjeldab just ainult Listoniat! Mu suurimaks inspiratsiooniallikaks on olnud mu vend Johannes, eriti muusikas, raske on teist sellist perfektsionisti leida. Tänu temale kõlabki minu ja Mr. Lexxi lugu nagu ükskõik mis lugu raadios. Ja mu õe enesekindlus on mulle ka kindlasti suureks eeskujuks. Muidugi olen alati tänulik sellele inimesele, kes mind suunas lugusid kirjutama. Olen tema üle väga uhke, sest ta kirjutas hiljuti alla samale lepingule, mis Lady Gagale anti. Ta ütles mulle, et ilma minuta ta nii laulda ei oskaks. See motiveerib ikka rohkem edasi rühkima kohe sajaga.

On sul mingisuguseid soovitusi nendele noortele, kes soovivad ka midagi suurt korda saata just reggae-dancehall’i maailmas?

Sammuge pea püsti oma sihi suunas niikaua, kuni näete seda lähemal ja siis hakake selle suunas jooksma. Reggae-dancehall’i publik ja rahvas on kõige külmemad ja tundetumad, armastavad taga rääkida, nii et kui te ei ole 100% kindel, läheb raskeks. Aga ärge kõhelge hetkekski lihtsalt selleparast, et keegi ütles, et te ei tohi seda teha, või te ei saa kunagi sellega hakkama - mitte hetkekski.

-------------------------

Küsimused Lexxusele:

Millega hetkel tegeled ja mida tulevik sulle toob?

Praegu töötan albumi kallal, mis tuleb valja iTunes’is selle aasta lõpuks. Tahtsin, et see tuleks juba sel suvel välja, kuid VP Records lükkas selle aasta lõpuni edasi. Mu üks esimesi lugusid Hold the Line koostöös Santigold’iga oli nomineeritud selle aasta VMA auhindadel kui Best Breakthrough video. Praegu olen stuudios ja mul tuleb Canada tuur 31. oktoobrist kuni 24. novembrini.

Mis on sinu jaoks muusika tegemise mõte?

Muusika on üks mu paljudest talentidest, seda ikka muusikaarmastuse pärast, kuid ka selleks, et raha teenida. Mulle küll meeldib muusikat teha, aga kõige rohkem meeldib mulle esineda.

Mis on sinu missioon, tähtis sõnum, mida soovid inimestele edastada?

Ma ei ütleks, et mul oleks mingisugune eriline missioon. Muusika on mu esimene armastus ja ma teen seda sellepärast, et olla keegi, selle asemel, et olle mittekeegi tagasi getos. Ma olen väga tänulik selle eest, kuhu olen täna jõudnud. Ükskõik kuhu keegi tahab elus jõuda, ilma higi ja vaevata ei ole see võimalik.

Palun räägi meile rohkem enda koostööst Listoniaga. Kuidas tutvusite ja kas teil on tulevikus ka plaanis koos midagi teha?

Ma tutvusin Listoniaga photoshoot’il. Ta oli üks modellidest ning ma arvasin, et ta oli lahe ja kuidagi me kohe klikkisime. Ta ütles, et teeb ka muusikat ja mul oli paar show-d, kuhu kutsusin teda neid mulle avama. Vaatasin, kuidas ta esines ja ütlesin, et no problem, teeme loo. Peale seda läksimegi kohe stuudiosse.

Millal sa kuulsid Eestist esmakordselt?

Õppisin koolis geograafia klassis ja ainuke asi, mida teadsin, oli see, et Eesti on Venemaa külje all kuskil seal kaugel.

Tahan tänada kõiki inimesi, kes mind ikka veel toetavad ja praegu on aasta 2009, tulin välja aastal 1999. Nüüd 10 aastat hiljem tahavad inimesed ikka veel mind esinemas näha. Ma tean artiste, kes tulid välja 2005/2006 ja keegi ei taha neid täna enam näha. Olen väga tänulik kogu toetuse eest. Follow me at www.twitter.com/mrlexx

Intervjuu tegemise järgselt on vahepeal veel selgunud, et Jamaica Stone Love sound system on Listoniat laulma kutsunud ühe nende riddim’i peale, et see albumile kaasata. Ning koos Lexx’iga on jõutud esineda juba mitmetel suurtel üritustel USA’s, sealhulgas näiteks Jamrock Magazine peol. Detsembris on Listonial plaanis New Yorgis maha pidada ka vägev sünnipäevapidu.

Listonia muusikaga saab lähemalt tutvuda tema MySpace'i lehel www.myspace.com/listonia 

Listoniaga vestsid juttu Jane Langemets ja Kaire Maali Lõhmus. Mr. Lexx'i lühiintervjuu toimus Listonia abiga meili teel.

Ainult registreeritud kasutajad võivad kirjutada kommentaare.
Palun logi sisse või registreeru.

Powered by AkoComment 2.0!