Mõnikord võib juhtuda nii, et mingi vähetuntud artist sureb ära. Sellest teatatakse uudistes kui eriti traagilisest südmusest. Seepeale vohab rahvas poodi ja ostab ära kõik selle artisti plaadid.
Plaadifirma annab postuumselt välja kogumiku ja kusagilt sahtlipõhjast ilmuvad välja veel miskipärast avaldamata salvestised, mis samuti üllitatakse. Näib, et plaadifirma ei tahtnudki mõningaid lugusid artisti eluajal avaldada ning hoidis neid peidus, et saaks isegi peale laulja surma veel võimalikult suurt kasumit lõigata. Kuid Luciano puhul on selline stsenaarium välistatud, sest mees on legend juba oma eluajal. Jepther McClymont, nagu tal passis seisab, oli kümmekond aastat tagasi modernse roots'i kujunemise üks juhtfiguure ning lugupidamine tema vastu pole tänapäevaks vähenenud karvavõrdki. Igatahes nägin selle albumi kättesaamisega kurja vaeva. Mitte et see nüüd väga hea album oleks. Lihtsalt kohustuslik. Siiski leiame ka kolm väääääga head lugu. Alustada võiks näiteks Doctorÿs Darlingu rütmile tehtud palast Stay Away. Nuh, Darlingu riddim ruuliks ka ilma Luciano panuseta, kuid sellel lool teeb kaasa ka keegi jänki George W. Bush, mölisedes "this is the guy who tried to kill my dad". Plaadi parimaks looks peavad teadmamehed kindlasti lugu nimega The World is in Trouble, kuid Smaddy lemmik on vastuvaieldamatult The Ras She Wants - te vaid kuulake neid meeliülendavaid süntesaatorihelisid. Roots on hea! Tee veel, Luciano! Tee paremini! 6 punkti!
Smaddy