14.-16.07.06 Summerjam @ Fühlinger See 2 (GER)

Eesti punt SummerJamil 14.-16. juulini Kölnis

Osalised: Jaan, Maali, Raido, Helina, Jane, Imre, Kärt, Veiko

Kogunemine oli meil teisipäeva õhtul pool kaheksa Maali juures, kus pidime kõik õigeks ajaks kohal olema, et asjad ilusti bussi peale ära pakkida. Eks meil oli plaan Kölni varem kohale jõuda, et ei peaks viimasel minutil tõmblema.
Mõtlesin kodus, et mis mul selle väikese reisi jaoks vaja on. Peamine oli see, et oleks mõned hilbud vahetada, magamiskott, kus magada, ning natuke süüa ka. Sain tuttavaks Imre ja Kärdiga. Kärti olin ka varem pidudel võnkumas näinud. Jätab sellise tagasihoidliku ja malbe mulje, aga tegelikult on vana kaardihai. Imre (aka Ras Wu) oli kohe täiesti Tartu-poiss ning seega valmistas head meelt, et nn värsket verd kaasa tuli. Teiste sõpradega oleme tihti koos istunud ning ühiselt mitmeid plaane pidanud.

Sellel pikal teekonnal läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa ei tahakski väga pikalt peatuda. Aega see ju võttis, kuid minek oli kuidagi rõõmsam ja kõik olid veel täis ootusärevust ning seega läks aeg ruttu. Meeldejäävamateks seikadeks nimetaksin meie vahvat kaardipõrgut bussi tagaistmel. Veiko oli ikka nii õhku täis, et muudkui võitis, aga see pole veel lõppenud, küll me talle veel teeme! Pealegi, kellel ei vea kaardimängus, sellel veab kabes!

Põnev oli see lahendus, et inimesed magasid bussi vahekäikudes põrandal, kuhu tehti pehmem ase ning kus sai ka koivad välja sirutada. Mina kui 1,66 m pikk tegelane ei pidanud üldse põlvi konksu ajama. Maali poolt olid meil kaasa võetud padjad, tekid ja ka ajakirja Riddim uus number lugemiseks. Mida hing veel ihaldab? Pean tunnistama, et tundsin natuke muret selle pärast, et me järjest edasi kihutasime ja kordamööda bussi roolis olime.

Nimelt pean ennast veel üsnagi algajaks juhiks, kuigi mul on juba neli aastat load olemas. Just sõidukogemus on oluline, mis mul ja mõnel teiselgi paraku puudus. Teisest küljest läks kõik hästi ning midagi hullu ei juhtunud ja tegelikult oli tore oma elu nii sõprade kätte usaldada, kes andsid endast kahtlemata parima. Kõik olid tublid. Eriti peaks kiitma Jaani, kes hõivas juhi kõrval oleva istme. Nimelt otsustas Jaan võtta endale nn kaardilugeja-brigadiri kohustused, sest just tema oli see mees, kes juhti ärkvel hoidis ja sõidusihti silmas pidas. Kuigi ta juhtida ei saanud, ei olnud tema roll teistega võrreldes kergem. Aitäh selle eest! Kaasa võetud ENE kaartidest oli kasu küll.

Järgmise päeva õhtul, kui olime läbinud juba Läti, Leedu ja lahmaka Poola, jõudsime ühe väikese armsa järve äärde, kus otsustasime endale ka puhkust anda ning ujuda ja magada. Vesi oli väga soe ning väike linnake tundus olevat sõbralik ning vaikne, kui välja arvata mingisuguseid kohalikke jorsse, kes joodikupäevitusega ringi patseerisid. Mulle jällegi väga kihvt kogemus - magasin lageda taeva all magamiskotiga. Oli soe ning lugesin tähti. Väga hästi sai välja puhata. Järgmisel päeval (neljapäeval) oligi plaanis jõuda Kölni, kus toimus meie reisi eesmärk – reggae-festival SummerJam.

Rääkides nüüd reggae-muusikast ja festivalist, siis pean seda enda jaoks lausa superlahedaks kogemuseks. Olen nimelt üks sellistest tüüpidest, kes pole kasvanud reggae-muusikaga ning kes ei tea kohe kõikide poppide reggae-laulude sõnu peast ning kes huvitub ka teistest asjadest peale reggae. Minu jaoks oli lihtsalt niivõrd ulmeline (Veikolt laenatud sõna) viibida sellisel festivalil, kus on ainult reggae-muusika ning kus kõik tegevused ning olemine viitavad sellele stiilile. Stiili juures pean siinjuures silmas siis ekstravärvilisi riideid, rastasid, ka weedÿi, temaatilisi ehteid, tantsu, muusikat ja palju muud. Korrakski ei tekkinud tunnet, nagu oleks mingil shallallaa-õllepeol. Olen muide käinud ka sakslaste kuulsal Oktoberfestil, mis on hoopis teine lugu.

Igal juhul sulandusin ka ise kenasti sellesse massi, mis polnud üldsegi mass halvas mõttes. Silmad jäid lihtsalt kirjuks, kui sai neid inimesi vaadata. Muide, inimesi vaadata mulle meeldib. Nägin põnevaid riideid, mida mina näiteks ehk kunagi selga ei paneks. Silma hakkas kihvte peakatteid, ehteid, suuri ja väikeseid rastasid, patse. Siiski, olenemata sellest, millised inimesed kohapeal olid, kõik olid väga sõbralikud, keskmise eestlase jaoks tegelikult ehk isegi ülisõbralikud. Ühest küljest võib see ühel blondil tibil panna pea ringi käima, teisest küljest - miks mitte nautida seda, et inimesed on lahked ning kõik naeratavad sulle. Kahju oleks hakata otsima iga naeruse silma tagant mingit alatut mõtet. Eks libekeeli tuli ka vastu ja aja jooksul võib tekkida lausa oskus neid vältida või siis nendega toime tulla. Küllap need teavad, kes on ka varem teistsuguste kultuuride esindajatega kokku puutunud. Samas on oluline kõiki austada ning aktsepteerida, mis siis, et nad on teistsugused. Ka eestlased võivad aeg-ajalt üsna kummalised tunduda. Niisiis, kihvt oli vaadata saabuvaid suurte pampudega festivalikülalisi. Silma hakkasid ka tegelased, kes olid kogu lugu eriti tõsiselt võtnud, kandes kahevahel joogikaste ja muud tarvilikku. Osadel olid kohe spetskärud, millega enda elamist kohale toimetada.

Niipea, kui olime saanud endale käepaelad, hakkasime otsima sobilikku telkimiskohta. Samas tundus, et kõik kohad olid juba hõivatud. Telklaager jättis mulje kui ühest väikesest omaette linnakesest. Meil vedas ning saime oma kaks telki paigutada ühte kitsasse tänavasse võsa vahele otse tolmu sisse, aga sellest polnud midagi - ega me sinna magama läinud! Tegelikult oli tolmu kõikjal, kuna ilmad olid superpalavad ning valdavast kuivusest inimeste jalgade all trambitud tolm levis kõikjal. Sellega tuli lihtsalt toime tulla. Me saime telkimiseks üsna hea koha. Kõik tundus olevat lähedal ja ei pidanud pikki maid teiste telkide vahel ringi käima. Oli naljakas vaadata, kuhu inimesed olid enda telgid ruumipuuduse tõttu paigutanud. Oli ka selliseid, mis küllaltki püstloodis asetsesid. Ma oleks tahtnud neid inimesi seal magamas näha. Kadedaks tegi see, et paljudel olid tõelised telkmajad kaasas ning kogu elamine sinna sisse paigutatud. Meil olid nendega võrreldes kuudid kaasas. Mõtlesingi, et järgmisel aastal võiks enda reisi paremini planeerida ja asja tõeliselt tõsiselt võtta. Võiks juba varem kohale minna ja tðillida seal nii, nagu kuulu järgi nii mõnedki nutikad olid teinud.

Telklinnak oli niivõrd eriline, et sellest pean veel rääkima. Nimelt oli seal vähemalt kolm suuremat ala, kus õhtuti tegutsesid saundsüsteemid ning inimesed tantsisid ja olesklesid. Üks ala juhtus olema just meie telkide naabruses, et ka meie lühikesed unenäod oleksid kindlasti reggae-teemalised. Veel oli seal selline kaubatänav, kus kahel pool müüdi süüa ja ka Jamaika- ja Aafrika-teemalist nänni. Oli üks reggae-teemaline pood ning seal läheduses asuval murul müüdi ka endavalmistatud ehteid ja teisi vidinaid. Peab tunnistama, et hinnad olid üsna krõbedad. Kahju küll, aga ühel õhtul olin ma nii küpse, et ostsin endale 3,5 euro eest 1,5-liitrise pudeli vett. Vähemalt oli see külm, aga ajuvaba ikkagi. Süüa sai umbes 6 euro eest. Hommikukohv oli 2,5 eurot ja ühe magusa naeratuse eest sain 3 euro eest terve hommikusöögi - miski magus kukkel, kohv, cus cus jogurtiga. Tegelikult oli võimalik ka tingida, kuid küllap inimesed hoidsid energiat festivaliala jaoks, kus valik oli kindlasti suurem. Kõige tähtsam oli telklaagris üks järveke, kus oli võimalik suplemas käia ning seda võimalust me ka agaralt kasutasime. Dušš maksis 3 eurot ja selle all ma korra ka käisin, kuid selgus, et järgmisel korral, kui soovisin minna, oli vesi otsas. Seega aitas põhilisest hädast välja järveke, mis kahjuks festivali lõpuks üsna ära solgiti. Meenus veel üks naljakas lugu, mida me, eestlased, kõik märkasime: telklaagri ja festivali territooriumil oli mitmeid suuri prügikonteinereid, mis kandsid nime REMONDIS. See oli tõepoolest päris naljakas! Prügi kohta nii palju, et hommikuti oli seda tõesti lademes ja ka konteinerid olid täis kuhjatud. Samas umbes lõunaks oli kõik enam-vähem ära koristatud.

Festivalipaik asus saarekese peal, kuhu sai siseneda kahest väravast. Pambud ja asjad kontrolliti enne sisenemist hoolikalt üle. Kõik pudelid, aerosooljuukselakid ning deodorandipudelid visati ära. Festivalialal oli kaks suurt lava - Red stage ja Green stage, kus siis toimusid põhilised esinemised. Oli ka kaks suuremat telki. Ühes tegutsesid erinevad saundid ning inimesed käisid seal tantsimas. Samas oli seal üsna palav, et sinna pikemalt peatuma jääda. Teine oli dancehall'itelk, kuhu ma ei jõudnudki, kuna see jäi kuidagi liiga nurga taha ja mujal oli huvitavamatki asjaajamist.

Otse loomulikult oli väike saareke külvatud täis mitmeid erinevaid putkasid ja müüjaid, kes siis külastajatele erinevaid kaupu presenteerisid. Valik oli tõesti kirju ja lai. Pakuti reggae-teemalisi ehteid ja veel ehteid, rätte, linasid, peakatteid, kotte, erinevaid riideid, plaate, ganja-teemalisi asju, suuri pasunaid, trumme, nikerdustega kujusid jne. Samuti pakuti erinevaid teenuseid - tehti patse, rastasid, massaaþi jms. Vahtisin ammuli sui, kuidas ühele kenale tüdrukule, kellel olid säravad lopsakad juuksed, hakati rastasid vormima. Minul isiklikult, muide, süda tilkus verd, aga nuh, eks see ole igaühe enda asi. Rastapatside tegemine ise oli päris vahva. Noormees, kes sellega tegeles, tantsiskles seal ümber neiu pea ning kogu see lugu meelitas omajagu rahvast vaatama. Pakuti muidugi ka süüa, kuid minu meelest jäi see osa kuidagi ühekülgseks. Jäätisevalikut eriti ei olnud. Pakuti midagi 2-4 euro eest, hind tundus taas ulmeline. Mina leidsin ühe putka, kus müüjad kohapeal istusid ja ehteid valmistasid. Ostsin sealt natuke erinevat värvi mummusid kaasa, millest ma hoopis ise midagi meisterdan. Need on natuke suuremad mummud kui need, mida Balti jaamas müüakse. Meil Eestis on kuidagi kitsas käes nende mummudega.

Festivalialal oli ka mingisuguseid teisi atraktsioone. Keskele olid tõmmatud mingisugused kummid või trossid kolmnurga- või püramiidikujuliselt ja lapsed käisid nende peal turnimas. Festivaliala keskel oli ka mingi huvitav telgike, kuhu ma taas ei jõudnud. Sealt kostis head muusikat ning toimusid mingid mängud. Järve ääres oli üks väiksem lava, kus õhtuti toimus valgus-show ja oskuslikud tulega mängijad loopisid põlevaid tõrvikuid ning tegid igasuguseid trikke. Veel oli üks tðill koht, kus väsinud kangelased said võimaluse puhata. Üles olid riputatud võrkkiigelaadsed asjandused, mis tundusid olevat pidevalt hõivatud. Me Maaliga olime ühel päeval nii kurnatud, et jõudsime sinna vaid lähedale ning jäime rohule magama, aga kihvt ikkagi. Kõik tundus vägagi vabameelne ning keegi ei pidanud kellegi käitumist kummaliseks.

Mingi aeg otsustasin, et üksi on palju põnevam ringi seigelda, ning seega sõlmisin kohapeal mitmeid huvitavaid tutvusi. Lugejal võib siin tekkida küsimus, kas autor muusikat ei kuulanudki, muudkui vatrab asjadest ja festivalimelust. Noh, kuulasin ka, aga esimese päeva jooksul ei raputanud mind midagi nii eriliselt, et oleks pidanud olema justkui kleebitud mõne lava ette. Esimesel päeval pigem lõbustasin ennast sellega, et vahtisin ringi ning suhtlesin inimestega. Siiski jäin terasemalt kuulama The Gladiatorsi esinemist, kuna nad juba vanad tegijad ning tasus ka vaadata. Minu kõrval seisis üks mees Gambiast, kes hardunult laulis kõikidele lauludele kaasa ja teadis ilmselt kõiki sõnu peast.

Ühe laulu kohta, mida ma ise hetkel üldse ei mäleta, ütles ta, et see on justkui ta enda elust. Seejärel kuulasin mõnda seika tema elust, mis oli üsna huvitav. Lisaks ütles see lahke mees, et ime küll, tema jääb muudkui vanemaks, aga mehed laval ei tundu üldse vananevat. Mis nipp see neil küll on? Poole silmaga vaatasin ka Congost, kuid samal ajal olin sõbraks saanud Senegali meestega, kes müüsid festivali vasakus tiivas trumme, jalanõusid, ehteid ja muud Aafrika-kola. Sinna ma endale baasi tegingi. Millal iganes mul hakkas palav, lippasin nende juurde. Mulle pakuti puude vilus kenasti istet ja sain maailma asjadest ja elust rääkides väga meeldivalt aega veeta. Vaat selliseid hetki ma naudin. Toredad poisid olid! Sain pisut targemaks ka selles osas, mis nende kodumaad puudutas, ning eks see omajagu kihku tekitas, et põrutaks ükskord Aafrikasse!!!

Järgnevalt jäi esimesel päeval meelde veel Culcha Candela & Band. Mitte, et see mulle midagi erilist tähendas, aga jäi mulje, et sakslased läksid lausa pöördesse, kui lava peal tegevus algas. Midagi hoogsat ja rütmikat seal kõlas küll, kuid ma igaks juhuks pugesin inimeste vahelt välja, kuna palavus tappis. Kujutage ette ühe lava ees suurt rahvahulka, kes on küllaltki üksteise vastu kokku pressitud. Rõõmukütkeis trambitakse maad, kust on tõusmas pidev paks tolm ning päike kõrvetab toredasti lisaks. Otsustasin seda kontserti natuke distantsilt vaadata.

Järgnes kuulus Energy God – Elephant Man. Vaat seda esinejat ma ootasin. Eelnevalt lugesin Riddimist tema kohta ka artiklit ning olin üsnagi ootusärevuses. Samas jäi mulle mulje, et selles samas ootusärevuses olid ka mitmed tuhanded teised inimesed, kes kõik tormasid Red stageÿi poole. Alguses üritasin end küll rahva keskele pressida. Eks õues oli pimedamaks läinud ja tolm ei hakanud enam nii silma, kuid ruttu sain aru, et kui tahan ellu jääda, pean sealt eemale saama. Ilmselt ei ole ma ka veel nii hea vedrujalg, et üle teiste peade hüpata. Seega sain oodatud kontserti vaadata tagareast. Ja mis ma nägin: Elephant Man oli üleni valges ja tormles ühest lava otsast teise ning tegi enda ulmelisi tantsuliigutusi ning ronis vahepeal kõlarite otsa jne. Inimesed olid metsikult pöördes. Nukraks tegi küll, et ma seda kõike üsna kaugelt vaatasin. Siinjuures loodan, et ehk õnnestub mul teda kunagi ka lähemalt vaadata. Sai ka selgeks, et eemalt midagi vaadates jääb elamus üsna leigeks, tuleb ikka päris nina alla ronida.

Päris lõpuni ma festivalialale ei jäänudki, vaid läksin tagasi telklaagrisse. Teadsin, et pidu pole veel läbi, vaid seal alles saab kõik hoogu juurde. Vahepeal mõtlesin ka seda, et on need kohalikud inimesed alles õnnelikud, et neile selline festival kord aastas ukse ette tuuakse. Isegi kui raha pole, võib ju oma telgiga tðillima minna ning teistega koos pidutseda. Seal oli kõigil vaba voli. Siinjuures pean oluliseks rääkida telklaagri turvalisusest - kõik oli iga telkija enda vastutada. Seetõttu oli oluline luua naabritega head suhted, et nad teiste asjadel vajadusel silma peal hoiaksid. Meie naabruses kõlas ohtralt prantsuse keelt, nii mulle tundus. Midagi halba siiski ei juhtunud, kuigi kuulsin inimeste käest erinevaid juhtumeid varasematest aastatest. Tegelikult olin esimese päeva lõpuks üsna väsinud, kuna seljataga oli ju pikk reis ja eks muljeid ja toimetamist oli kohapeal ka parasjagu. Käisin siis duši all sooja vett laristamas ja läksin magama, et järgmisel hommikul uuesti värskena alustada.

Teise päeva hommikul ärkasin üles meie telkide lähedusest pärineva valju jutu peale. Keegi noormees oli tutvust tegema tulnud ning rääkis enda festivalimuljetest. Ajasin ennast ka üles, et uudistada, kes see jutustab. Tegu oli päris toreda inimesega, kes kutsus enda telgi juurde lubadusega pakkuda hommikukohvi ja šokolaadisaia. Kes saaks siis sellisest kutsest keelduda? Sinna ma siis läksingi. Samal ajal, kui mu võõrustaja nõusid pesi ning kohvi keetis, jõudis ta mulle rääkida, kuidas tal oli kooliajal olnud suhe oma õpetajaga ning mis sellest kõigest sai. Päris huvitav. Tegu oli nimelt belglasega, kes juba mitmeid kordi oli SummerJamil käinud ning kes oskas põnevalt võrrelda käesolevat festivali varasematega. Uhkelt demonstreeris ta mulle ka mitmete erinevate festivalide käepaelu, mida ta siiani polnud raatsinud ära võtta.

Kohv joodud, tänasin viisakalt ning marssisin tagasi enda sõprade juurde, kes olid ikka parajad unekotid. Tegelikult ajas mind kogu see lugu seal itsitama. Kui ma oleks pisut lahkem olnud, siis oleks võinud viis meetrit tunnis liikuda, kuna inimestega oli niipalju rääkimist ja arutamist. Nii oli see ilmselt ka kõigi teistega. Hommikul sagisid inimesed agaralt - koristasid prügi ning ujutasid oma unest loppis nägusid sirgemaks.

Kui vaatasin kava, siis tõotas teine päev midagi superhead. Mõeldud-tehtud - teine päev kuulus jäägitult kontsertidele. Eesti grupiga festivalialale saabunud, trügisime vähese vaevaga Red stage'i ette – kõige ette, kus lavalt toimuvat kõige paremini nägi, ja sinna me ennast kleepisime. Rahvast kogunes meie järele jõudsasti. Tegelikult oli naljakas mõelda: seal me seisime, väike grupp eestlasi, esindamas enda riiki, ja meie taga kõik teiste riikide esindajad. Ootasime I-Wayne'i, kes alustas kell 15.40. Tahtsime näha, kuidas ta laulab ja liigub. Päris naljakas oli jällegi, kui ta tegi väga nutuse näoga üsna salapäraseid samme küljele. Mees oli ka kõigele lisaks väga kõhn ja tundus ka väike. Ikkagi andis tema kontsert päris hea elamuse. Tuttavad laulud kütsid publiku niivõrd üles, et paks tolmupilv kaasaelajate kohal tegi rõõmsaid ringe, enne kui rahva pähe tagasi maandus.

Kohe järgnes Morgan Heritage, kes jättis mulle vägagi sügava mulje. Võimsad hääled ning äärmiselt läbimõeldud esitus. Olin ikka üsna lummatud. Jäi ka mulje, et mida iganes nad lavalt ütlesid, rahvas sõi neilt peost. Üsna pikalt kestis kogu see lugu ka – täie raha eest, nagu öeldakse. Vahepeal pean märkima ja esile tooma sakslaste suurepärast organiseerimisvõimet. Enamik esinejatest alustas oma etteastet täpselt ajakavas ette nähtud ajal. Nagu õlitatult veeretati üks tehnika lavalt ära ning järgmise esineja tehnika ilmus asemele. Sound check'id tehti professionaalselt ja kiiresti ning juba võis järgmine kontsert alata. Veel oli kavalalt antud ühele mehele ülesandeks rahvaga vahepeal suhelda, kui järgmist esinejat oodata tuli. Laval seisis pikkade pea maani ulatuvate rastadega mees, kes publikuga lihtsalt rääkis ning hoidis inimesi vaos. Vahepeal viskas inimestele ka nänni – SummerJami sümboolikaga T-särke ja Eviani veepakke. Rääkis teine seal päris muhedalt ning inimesed käitusid korralikult.

Peale Morgan Heritageÿi tuli lavale Luciano & Andrew Tosh. Mingil ajal otsustasime, et vaatame kõik järjest ära, mis sealt lavalt tuleb, kuna meil oli niivõrd hea positsioon seal esireas. Tegelikult tahtsin niiväga vaadata teisel laval esinevat Junior Kelly't ja T.O.K-d, kuid ei julgenud ära minna. Ma ei uskunud, et me oleksime saanud teise lava ette nii head kohta, ning selge on see, et kaugelt ei näe midagi. Veiko siiski võttis selle riski ja läks. Luciano oli minu jaoks vägagi positiivne üllatus. Mees laulis ja viskas laval koguni salto ning tantsis kui pöörane. Rahvas oli ka megaõnnelik. Lipud lehvisid ning kõik elasid kaasa. Luciano hüppas isegi lavalt maha, et inimesi puudutada. Eks turvad oli temaga üsna hädas. Rahvas läks meeletuks. Üsna paljud inimesed minestasid ning küllap kiirabil oli üsna palju tööd. Minestunud inimesed kanti kätel turvade poole, kes nad rahva hulgast välja tõstsid ja minema viisid. Vaat nii kuum oli seal! Samas Andrew Tosh ei avaldanud mulle nii erilist muljet. Seda küll, et ta laulis kuulsaid lugusid, kuid siiski töötab ta enda isa tuules ning tema enda isiksus niiväga ei sütitanud. Küllap on mitmesuguseid arvamusi.

Järgnevalt ootasime lavale Damian Marley't. Ma ootsin kohe erilise põnevusega, kuna mulle ta muusika üldiselt meeldib. Eriti veel aga sellepärast, et üks mu õdedest, kes reggae-muusikast midagi eriti ei pea, hakkas teda fännama. Eks ma tahtsin natuke hoobelda ka, et vaat, keda ma nägin! Kuidagi leigeks jäi see esinemine ja powerÿit ei olnud nii palju, kui ma lootsin. Samas jättis laheda mulje üks mees laval, kelle ülesanne oligi ringi tormelda ning suure värvilise lipuga laulude taustaks lehvitada. Selles oli kahjuks rohkem power'it kui Damiani esituses. Tuttavad laulud ajasid rahva kihevile küll, kuid ootasin midagi enamat. Mine tea, mida.

Teise päeva õhtul tuli kõige viimasena lavale Ziggy Marley. Minu jaoks oli ta juba varem lemmik. Tavatseb ta ju laulda enda isa lugusid ning välimus on ka suht sarnane. Eriti lemmikuks sai ta siis, kui Veiko mulle ükskord tema kontserdi video andis vaadata. Sealt imponeeris mulle enam laul Brothers & Sisters. Ah…aga Ziggy kogu esitus oli väga armas. Laul Love Is My Religion jäi eriti kõrvu. Väga ilus mõte ju. Milleks otsida religioonist midagi muud kui armastust, kuna tõeline armastus on ju tingimusteta? Eks see on teema, mille üle võib pikalt diskuteerida. Selleks ajaks, kui Ziggy alustas, olid mu jalad tegelikult juba surnud (kell oli 23.20). Pärast kontserti imestasin, et ma veel käia suudan. Eks igal asjal ole oma hind. Pärast teise päeva kontserte oli rahvas nii üles köetud, et kellelgi polnud mõttes puhkama minna. Ka mina läksin veel hiljem enda uute tuttavatega seiklema. Käisin vesipiipu tõmbamas ja vaatasin festivaliala künkakese peal öist valgus-show'd, mis oli päris tore. See oli nii sätitud, et puud olid ümberringi reggae-värvides – punase-kollase-rohelisetriibulised. Taevasse oli moodustatud erinevaid kujutisi. Üks suur lill jäi meelde, mis oli pidevas liikumises. Hiljem hüppasin telklinnakus veel ühe saundsüsteemi järgi ning peale seda läksin magama.

Kolmandal, meie viimasel festivalipäeval ärkamine oli kuidagi nukker. Ah, hakkaski kõik läbi saama ja alles algas ju. Kuidagi ei tekkinud tunnet, et tahaks koju vms. Mõtlesin, et selline üritus võiks vähemalt nädala kesta. Maali mind küll eelmisel päeval hoiatas, et Jane, ole ettevaatlik...Mõistus oli mul veel alles jäänud, kuid see ei tähendanud seda, et süda vait oli. Tegelikult paljudel ümberringi hormoonid möllasid ja vaevalt keegi koju igatses. Otsustasin viimaselt päevalt võtta, mis võtta annab. Vaatasin jällegi kava, et mis nüüd tulema hakkab. Eks ma kuulasin teraselt ka, mida mu seltsilised heaks peavad ning mida tasub vaadata jne. Ise ma, va võhik, ei tea paljutki. Nii mulle öeldigi, et silmad tuleb lahti hoida, kui esinevad The Pioneers, Third World, Toots & The Maytals ning otse loomulikult Jimmy Cliff, keda ma ise pikisilmi ootasin. Küllap magasin midagi olulist maha, kuna mul oli festivalialal ja üldse palju muud tegemist, aga midagi ma märkasin ka. Nimetagem siis seda pigem pidevaks situatsioonijoobeks, mida ma seal läbi elasin.

Igal juhul mingil ajal otsustasin jällegi lava ettepoole trügida, et näha lähemalt, mis toimub. Nimelt oli ees peale suurepärase vaate ka palju mugavam olla, kuna tolm ei tunginud niivõrd teravalt peale ja eespool oli õhku ning inimesed ei tallanud nii meeletult su otsas. Lava ette trügisin ma pigem Jimmy Cliffi pärast, kuna soovisin seda kontserti võimalikult lähedalt nautida. Mul on nimelt ka mõned lemmiklood tema esituses. Pettuma ma ei pidanudki, kõik oli just nii suurepärane, kui ma lootsin. Vanameister oli sellises oranþis pidþaamataolises rõivastuses, mis hakkas vägagi silma ning tantsis vahvalt ja laulis kogu hingest. Super! See jäigi minu selleaastase SummerJami viimaseks kontserdiks. Vaatasime veel ilutulestikku ja oligi aeg festivalialalt lahkuda. Enne veel, kui inimesed laiali läksid, jagati laval ohtralt tänusõnu. Tänati ka õhtujuhti, kes rahvaga nii kenasti oli toime tulnud. Mees hakkas seepeale laval kohe pisardama ning võttis ühe kõigile tuttava laulu - Redemption Song - üles. Kõik hakkasid kaasa laulma ning nägin mitmete inimeste silmi kahtlaselt läikimas. Ausalt, tundsin ennast nagu kodus laulupeol. Ilmselt toimus telklaagris mitmeid pidusid, kus ma ka hüplesin kuni varaste hommikutundideni, kuni mõistus käskis magama minna, sest ees oli pikk reis koju.

Kojusõitu ma ei hakkagi pikemalt kommenteerima, kui et Poolas tegime ühe järvekese ääres väikese peatuse, mil saime ujumas käia ja mõned magusromantilised pildid klõpsutada. Edasi sõitsime kodu poole ning vahepeal igatsesime kodu ka. Selline lugu siis.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et üks vägagi kirju ja suurepärane festival oli. Sain sealt palju elamusi ning muljeid, uusi sõpru ning põnevaid mälestusi. Hih. Käisin pühapäeval Haapsalus Dagöt vaatamas. Olen Dagö muusikast alati lugu pidanud ja ootasin seda kontserti väga. Samas, kui seal rahva hulgas olin ja vaatasin, mis laval toimub ja kuulasin...tekkis kuidagi kiretu ja kurblik tunne. Ehk on mu mõõt sellel aastal täis saanud ja peale ei mahu enam midagi? Loodetavasti mitte! Ees on veel nii mõndagi huvitavat ning suvi pole veel läbi.

Jane Põdra