10.-12.08.06 Uppsala Reggae Festival 1 (SWE)

Rootsi artistidest Uppsala Reggae Festivalil

Hoolimata pidevast segadusest etteastete järjekorra ning kellaaegadega õnnestus sel korral Uppsala Reggae Festivalil siiski ära näha muljetavaldav hulk esinejaid Jamaikalt, Inglismaalt, USA-st, Saksamaalt ning Rootsist. Mulle osutusid kõige suuremaks elamuseks kohalikud artistid. Nendest mõne esinemist allpool kirjeldangi.

Esimesel päeval avaldas head muljet Governor Andy, kelle kontserti sai nautida ka festivali viimasel päeval, ja Junior Ericu massiivne esinemine koos kohaliku popi roots-artisti Kalle Baahiga. Tegelased laulsid kahjuks või õnneks ainult rootsi keeles, kuid jõulise esituse ning Junior Ericu kiilaka pea ja kaela pealt pingutusest nähtavale ilmunud veresoonte järgi arvan, et laulud väljendasid protesti - just seda, mis on kogu maailmas reggae-muusika missioon. Tundus, et tegu on Rootsis väga populaarsete artistidega, kuna inimesed minu ümber kaifisid ja laulsid kaasa.

Pealaval toimuvast mõnevõrra küllastununa otsustasin teise festivalipäeva õhtul väljakul veidi ringi tuiata. Eelmisel päeval olin Krubb-A-Dub, Strictly Vegetarian Food nimelisest söögiputkast proovinud ühte väga maitsvat rooga ning kuna ma suur lihaaustaja pole, oli kindel plaan ka järgmisel õhtul kõhutühjuse peletamiseks mõnda sealset rooga süüa. Mõtlesin enne siiski suurest telgist järele kaeda, kas midagi põnevat järsku toimumas pole. Astusin sisse ning jalutasin otse lava ette. Pilt ja heli, mis sealt minuni valgus, haaras mind mõne hetkega: korraga astusid üles 13 tegelast, bänd koosnes valge ja musta rassi esindajatest ja lauldi inglise keeles. Kuna kava oli täiesti sassis, siis ei teadnud ma algul täpselt, mis bändiga võiks tegu olla. Aimasin, et ilmselt on kohalik grupp, ning sain sellele kinnitust enda kõrval seisvalt tüdrukult, kes neid samuti andunult jälgis ning teadis peast mulle ka nende ühise nimetaja - Reggaeterians - lausuda. Igal juhul seadsin end kõlari kõrval mugavalt sisse, toppisin kõrvatropid kõrva ja süvenesin. Et pakkuda silmale suurimat elamust, on esireas hea seista, kuid ilma troppideta tuleks ohverdada kõrvakuulmine. Muuseas, olen kogenud, et kõrvatroppidega saab sõnadest kõige paremini aru, seega on nad päris vajalikud pisiasjad minu peovarustuses.

Neid veidi aega silmitsenud, hakkasin märkama väikeseid, kuid paljuütlevaid detaile. Lauljal oli seljas president Bushi näopildiga T-särk, millel seisis kirjas "International Terrorist". Välimuselt umbes kolmekümnendates aastates habetunud rootslane mängis saateks kitarri ja laulis. Hiljem lugesin, et sama mees pidavat ka bändile laulusõnu ja seadeid tegema. Kuulnud lugu American Shit, mis räägib Ameerika toodete ja ameerikaliku mõtteviisi laiast levikust, oli see ka suhteliselt loogiline järeldus, et mees, kes sellist särki kannab, vastava meelsusega loomingut pakub.

Veel üllatasid mind huvitavad pillid, mida grupp kasutas - lisaks tavapärastele muusikariistadele olid heli rikastamiseks appi võetud triangel, ksülofon, mingi plekist mürainstrument ning meile nõukogude aja poodidest tuttav arvelaud.

Laulusõnade poolest puudutasid mind nii mõnedki lood, nt "Don't kill the fly - give respect to every insect, give respect in every aspect." Just sellisesse vormi võiks põhjamaise reggae minu arvates teisendada, kuna Haile Selassie I teema jääb meile siin tegelikult ikkagi suhteliselt kaugeks. Loos Mix Them Races edastab bändi lüürika veel järgmise mõtte: inimesed võiksid seguneda, kuna nii tuleb ühes näos välja kõigi rasside ilu :). Lisaks näide loo God Is 2 Big sõnadest: "God is too big to fit in just one religion...Allah, Buddha, �iva...they are all the same - same god, but a different name."

Vastukaaluks võiks tuua näite Fantan Mojah esinemisest. Artist oli publikust ilmselt nii meeleheitlikul arvamusel, et karjus: "Kui olete kristlane, siis hüpake, kui olete pagan, siis seiske!" Selline "paikapanemine" kriipis küll kõrva.

Reggaeteriansi lüürikast on aru saada, et inimesel, kes muusikat kirjutab, on lai silmaring, mille eri aspekte ta tabavalt lauludesse põimib. Samas säilib regelik positiivsus ning mõnus roots beat...Kohati hakkas see Jah Rastafari ja Haile Selassie I teema suurte artistide puhul juba üksluiseks muutuma. Niisiis mõjus kõnealune kohalik kooslus väga värskendavalt.

Igatahes sõin sel päeval ainult hommikusööki ning pärast nende kontserti ostsin oma taimetoidule ette nähtud raha eest hoopis Reggaeteriansi plaadi ning kontserdist jätkus food of thought'i järgmise hommikuni :).

Pärast häid kontserte tekib sageli sarnane tunne, nagu pärast hea loengu kuulamist või raamatu lugemist - tahaks tegevuseta olla ja mõelda sõnumi üle järele. Nii kõndisingi oma uue plaadiga vaiksemasse nurgakesse, istusin ja uurisin plaadiümbrist. Pakett koosneb õigupoolest kahest CD-st. Lahedalt kokkuvoldituna kannab üks pool nime Party Time ja teine Dub Time, seega kõigist lugudest on olemas ka dub-versioon. Grupi täisnimi on Internal Dread and The Reggaeterians. Ilmselt tahab laulja oma esinejanime valikuga väljendada umbes sama mõtet, mida näiteks Morgan Heritage loos Don't Haffi Dread. Kuigi mees ei kandnud rastapatse, nägi ta oma pikkade juuste ja habemega siiski üsna dreadful välja...

Veel üllatas mind Afro Köreni etteaste viimase festivalipäeva alguses. Lavale oli toodud tosinast tüdrukust ning kuraditosinast noormehest koosnev segakoor. Ma polnud oma silmadega varem reggae-koori näinudki - kuuldu kõlas tõeliselt lahedalt! Kujutan ette, kui lõbus oleks sellises kooris ise laulda. Esivokalist on andekas pikkade rastapatsidega tüüp, keda kutsutakse Ras Peteriks. Omandanud muusikalise kõrghariduse, valib ta koorile laule või kirjutab need ise ning teeb seaded. Proovid toimuvad Uppsalas. Kooriliikmed kas õpivad või töötavad ning mõned sõidavad kohale ka Stockholmist. Hiljem küll selgus, et koori repertuaarist moodustab reggae vaid umbes 20%, ülejäänud on gospel ja d�äss. Igatahes on tiivustav näha, et reggae-muusikat võib teha mitmel viisil.

Rootsi Meditative saundsüsteemi vaatasin samuti ammuli sui. Sügavatele dub-helidele laulsid peale süsteemi erinevad MC-d, lisaks veel külalised, kelle hulgas oli näiteks ka eelpool juba mainitud andekas noormees Ras Peter. Pealtvaatajate südamed võitis aga räppiv 10-aastane rootsi poiss. Saundile on valitud igati tabav nimi, sest pärast nende meditatiivse etteaste nautimist tundus isegi Israel Vibrations, kes pealaval üles astus, kuidagi popiliku süldibändina.

Helina