Vestlus Eesti 2006. aasta Dancehall Queeniga

Dancehall Queeni on Eestis valitud juba kolm korda. Esimesel korral võitis Diana, järgmisel Eva ja sellel aastal pälvis tiitli Elke-Liisa Lõhmus, kes krooniti Eesti tantsuhalli kuningannaks 9. augustil 2006. Ta on dancehall'iga professionaalsemalt tegelenud alates 2003. aastast, kuid alustas erinevate tantsustiilidega juba 14-aastaselt.

Väiksenagi meeldis Liisale urban-muusika ja praegu kuulub ta ka Soome tantsutrupi Dancehall Terrorists koosseisu.
Eestis tegutseb ta Studio One tantsustuudios, mis alustas siinmail kõige varem dancehall'itreeningutega.

Liisa ja dancehall

Liisa, palun räägi selle aasta Dancehall Queeni (edaspidi DQ) valimisest Eestis. Millised on sinu muljed? 

Ma keskendusin siiski põhiliselt tantsimisele, kuid võrreldes eelmise aastaga oli organiseerimisega rohkem probleeme. Möödunud aastal oli parem korraldus. Finaalis võistles sel aastal ainult kolm inimest. Enne finaali toimusid eelvoorud, milles said osaleda põhimõtteliselt kõik soovijad. Tarvis oli lihtsalt registreerida. Eelvoorud pidid toimuma suvel igal kolmapäeval Privés toimunud peol, kuid tegelikkuses toimusid need üsna juhuslikult ja vist ainult paar korda kuus. Finaalvõistlustel valisid muusikat Mista ja K2, kes tegelikult on hoopis hiphop-DJ-d.

Kas DQ-l on Eestis ka mingi esindusfunktsioon? Oled sa mõne heategevusürituse patroon, nagu nt missid tihtilugu on?

Ei, sellist asja pole. Sel aastal polnud isegi auhinda. Ma küll võitsin, aga põhimõtteliselt vahet ju pole, sest siinne publik on üsna võhik alles. Dancehall'ist väga palju ei teata, tihti aetakse see ka hiphop'iga segamini. Võistlustel üks kohtunik ütles kohe, et kui te hakkate siin hiphop'i muuve tegema, siis mina oma häält ei anna. Kohtunikud olid Studio One tantsustuudio omanik ja dancehall'i treener Helen Lõhmus, James Werts, kes reggae-ringkondades on tuntud ka Plookie'na, DJ Mista ning soome tantsija Martina. Lisaks sai rahvas kui nö viies hääl oma valiku teha.

Kui ma ka poleks võitnud, siis tantsiks ikka samamoodi edasi. Tiitel selles mõttes ei loe. Vaja oleks inimestele rohkem teavet jagada selle kultuuri ning dancehall-muusika kohta üldisemalt. 

Kuidas sulle Eesti peod tunduvad?

Pidusid ei ole eriti palju ja seetõttu pole ka palju tantsimisvõimalusi. Kui üldse, siis on lihtsam kusagile koreograafiat esitama minna, selle asemel, et niisama tantsida. Õnneks on sel aastal aga tekkinud mitmeid noormehi, kes hiphop-tantsu kõrval õpivad ka dancehall'i. Kui Studio One alustas, siis ei olnud kusagil trenni teha. See tantsukool saigi alguse sellest, et oli vaja dancehall'itrenne teha. Hiljem hakkas huvi ka laienema ning praegu õpetavad seda tantsustiili mitmed teisedki tantsukoolid. Põhjus on ilmselt selles, et asi on uus ja huvitav. Reklaami ei ole eriti tehtud, lihtsalt jutud levivad. Proovitakse ning hakkab meeldima.

Kas trennitegijad külastavad ka reggae- ja dancehall'ipidusid? 

Mingi väike osa on hakanud pidudel käima küll, aga enne tullakse tavaliselt trenni, kust siis saadakse infot ning muusikast ja kultuurist lähemalt aimu.

Teistpidi tulijaid on siis vähe? 

Kui alustasime, siis rääkisime ka pidudel, et teeme tantsuhallitrenne. Natuke tulijaid oli ja mõned neist käivad trennis siiani, kuid suurem osa mitte. Saan sellest tegelikult aru ka, sest dancehall'itrenn on peamiselt koreograafia ja õpitakse põhiliselt lühikesi kavasid. Kes pidudelt tulevad, neil on raske mõista, miks kõik kohe nii täpselt peab olema. Koreograafia ei ole freestyle, kuid Dancehall Queen on just vabastiilis tantsimine. Jamaical tõuseb tantsutase kogu aeg, varem võis DQ-võistlust striptiisiga vabalt segi ajada. Nüüd on pelgalt pepukeerutamisest juba kaugemale jõutud ning võib näha ka tõelist tantsimist.

Kuidas see juhtunud on, kas paari viimase aastaga? Tantsuvärk on Jamaical rohkem meesteteema, naistele on alles viimasel ajal hakatud tantse looma.

Mina alustasin tantsuhalliga 2003. aastal ja mulle tundub, et viimase aastaga vist on jah areng kõige kiirem olnud. Puusade hööritamisega saavad muidugi kõik hakkama, aga lisandunud on palju kiireid riddim'eid, millele on loodud tantsud, mis inimestesse energiat süstivad.
Tore, kui tehakse tantse ka naistele, sest ei tohiks olla eraldi ainult ühele grupile suunatud tantsud või naistetantsud meeste omadest kuidagi lahus. Aga Dutty Wine'i tants on siiamaani populaarne igal pool. Naistele peaks üldse rohkem tantse looma. Üleskutse Eesti produtsentidele!

Mis sa arvad, kas tantsija Bogle'i surm aitas kaasa sellele, et tants muutus üha menukamaks? 

Kindlasti, sest paljud artistid võtsid tantsijad kokku ja tegid tema austuseks lugusid. Praegu võetakse kogu asja kindlasti palju tõsisemalt, kasvõi just Bogle'i surma pärast, et seda tantsumaailma laiemalt tutvustada. 

Mingil hetkel lauldi Jamaical ainult tantsudest ja liigutustest ning tavapärased naiste-, relva- ja roheliseteemad jäid tagaplaanile. Isegi Jamaica ajalehed kirjutasid sellest.

Nojah, seal võib-olla hakkab neil tõesti ära tüütama see asi, kui kõik kogu aeg kättesaadav on, kuid minul mitte. Siin ei ole seda muusikat üldse palju.

Kuidas stuudios trenni teete, kas õpite konkreetseid liikumisi koos nimedega?

Helen teeb põhiliselt koreograafiat. Ta näitab küll paari liikumist ka, aga teeb rohkem trenni. Kavad on ise umbes 1-2-minutilised. Iseenesest on see hea, sest õpetab kindlasti täpsust. Kõik trenniõpilased ei saa muidugi kohe aru, vaadatakse suurte silmadega, kui mingeid liigutusi teeme. Kui aga näiteks nähakse midagi Sean Pauli videos, siis ehk enam ei vaadata viltu, sest see on ju populaarne. Üsna palju sõltub teadlikkusest ja videomaterjali võiks õppimiseks rohkem olla.

Tantsimisega seoses lähed üsna pea New Yorki ja Itaaliasse. Räägi lähemalt, mida sa sinna tegema lähed? 

Kui kõik hästi läheb, siis novembri lõpus või detsembri alguses lähen New Yorki. Sain tuttavaks tantsija Famousiga, kes sai oma nime Bogleÿi käest. Ta on jamaikalane ja elab New Yorgis ning tegeleb seal tantsimise ja võitluskunstidega. Tema loodud on näiteks tantsud Famous Stand Up ja Famous Walk. Tema kaudu sain tuttavaks ka International Reggae Dance Unioni presidendiga Donnaray'ga. See organisatsioon tegeleb ehedal kujul dancehall'i kui reggae-tantsu tutvustamisega ning tantsijate koolitamisega.

Nad püüavad organisatsiooni muuta rahvusvahelisemaks, et tants leviks mujalgi, mitte ainult Jamaical, USA-s või Jaapanis. Promotakse ka Euroopast pärit tantsijaid. Mina alustasin omal käel ja New Yorki lähen ennast koolitama. Olen praegu juba palju infot kogunud ja tahan näha, kuidas kõik tegelikult käib, et saada professionaalsemaks tantsijaks.

Vajalikud kontaktid saingi just Famousilt ning myspace.com veebikeskkonna kaudu oleme saanud piisavalt infot vahetada. Paljud muidugi kasutavad seda saiti date service'ina, kuid mul on vedanud, sest see on tõesti aidanud mul saada erinevaid kontakte. Kuulun ka Soome tantsutruppi Dancehall Terrorists, ka seda on saidi myspace.com kaudu hea promoda.
Minu lehekülje aadress on www.myspace.com/llohmus

Kuidas sa neid reise rahastad, kas sul on ka toetajaid? 

Hetkel rahastan ise. Ma arvan, et esmalt tuleb oma nägu näidata ning ennast tõestada. Ehk pärast tekivad ka toetajad. Lahe on olla Eesti Dancehall Queen, aga keegi ei tea ju, kus Eesti on! Kui räägin, et siin pole eriti mustanahalisi inimesi, siis mõeldakse, et no mis Dancehall Queeni valimised siin siis toimuvad. Mul on vaja ennast palju tõestada.

Piltidest on ka näha, et ma juba midagi oskan ega ole lihtsalt mingi puusahööritaja. On näha, et oskan pea peal seista, spagaati teha jne. Sealt tuleb ka austus. Tantsijad on professionaalid ja kui teed hästi, siis sind ka tunnustatakse. Kui hästi läheb, siis ootab mind tulevikus edu.

Räägi Itaaliast ka!

Itaalias toimuvad esimest korda Euroopa Dancehall Queeni meistrivõistlused (www.dancehallqueen.it, http://www.thebigone.it ). Seal osalevad mitmed Euroopa riigid: Hispaania, Itaalia, Rootsi, Belgia jne. Kui Soomes saadakse kohaliku eelvõistluse korraldamisega hakkama, siis ilmselt lisandub ka Soome. Kohalik üritus on Itaalias suur ettevõtmine ja rahvusvahelist asja korraldades üritatakse eri riikidest, kus DQ olemas, osalejaid kutsuda. Neil on küll korraldamisega vähe kogemusi, aga kusagilt peab ju alustama. Tore oleks, kui kõik osalejad seal oleksid ikka tiitliga, siis ehk ei oleks tase liiga erinev.

Mida sa Itaalias toimuvalt meistrivõistluselt ootad?

Ma loodan, et pääsen kolme hulka. See on tegelikult raske, sest taset ju ei tea. Olen pilte vaadanud ja proovinud ära arvata teiste riikide esindajate taset. Ise püüan kõike hästi teha. Üritus toimub kahjuks ainult ühel õhtul, nimelt selle aasta viimasel päeval, kuid ma lähen kohale paar päeva varem. 

Kas kavatsed järgmisel aastal ka Eesti DQ-võistlusel osaleda?

Ma ei tea, kas see oleks õiglane. Kui oleks rohkem tantsijaid, kes fännaksid seda ala nagu mina, siis ma näeksin sellel mõtet. Praegu saab igaüks osaleda. Taset tuleb alles looma hakata. Tahaks loota, et edaspidi oleks siin ka korraldus parem. Rohkem peab asja promoma ja sotsiaalsed sidemed on samuti väga olulised.

Paljud siin Eestis arvavad, et reggae on mingi kaltsakate värk ja inimesed käivad imelikult riides. Minu jaoks on jamaikalaste riietumisstiil ülim tase, nad on väga maitsekad. Jamaica loob trendi. Mulle ei meeldi minna peole lihtsalt teksades ja T-särgiga ja loota, et on lõbus. Ma tunnen end hästi, kui tean, et näen hea välja.

Jamaical täheldasin, et osteti pigem riideid kui süüa. 

Ma tean! See on nii irooniline tegelikult. Riided ei ole muidugi kõik, aga jah, tantsijatel on oma signature style, millega inimestele meelde jääda. Sama lugu on ka paljude reggae-artistidega. 

Mida sina selleks teed, et inimestele meelde jääda? 

Ma ei pea eriti palju tegema, sest mu riietus on vahel igas mõttes üle pingutatud. Mulle meeldib silma paista, tunnen end hästi ja tahan, et ka teised end hästi tunneks. Kui tantsija ei tunne end tähelepanu keskmes mugavalt, siis ärgu olgu tantsija. Tantsimine on ju oma oskuste näitamine ja edevust peab olema.

Mida ootad Eesti reggae-maastikult?

Eestiga seoses on mul palju ootusi ja lootusi, kuid siinne scene peab veel arenema. Siinkohal aga edastaksin üleskutse Eesti reggae-selektoritele: palun laske rohkem selliseid lugusid, mis panevad inimesi tantsima. Selliseid tantsuhulle nagu mina võib-olla palju ei ole, kuid on olemas lugusid, mis ükskõik kelle tantsima panevad. Minu meelest on klassika näiteks Pon Di River. Ei kujuta tegelikult ette, et keegi lambist läheb peole, kui üldse asja vastu huvi ei ole. Mingi huvi või teadmine peaks igaühel juba olemas olema.

Tantsuvärk võiks siin tõsisemaks areneda, et see ei oleks lihtsalt teatud inimgrupi kiiks. DJ-d loovad peo. Kui DJ paneb loo mängima, siis MC juhendab rahvast, räägib ja näitab muuve. Nemad koos harivad inimesi.

Paljud selektorid ütleks siinkohal kindlasti, et ei saa päris kõiki asju ka mängida, sest rahvas läheb minema ega saa võib-olla aru. Kusagilt tuleb ju aga alustada! Kuidas nad hakkakski aru saama, kui kõik juba eos ütlevad, et ei saa? Tahaks küll tantsida ja teha hulle muuve ja show'd, aga ei saa, kui reggae-peol näiteks hiphop'i mängitakse.

Edu ja õnne Liisale Euroopa Dancehall Queeni meistrivõistlusteks! Uue aasta alguses kuuleme kindlasti, kuidas võistlus läks ja mida uut võib oodata.

Liisat usutles Kaire Maali Lõhmus, vestlus toimus 17. septembril 2006.