Tiken Jah Fakoly - Aafrika hing

Tiken Jah Fakoly ilmus Euroopa ja Aafrika muusikamaailma, et jutlustada head sõna. Hämmastama paneb, kuidas väikesest aafriklasest, kes sündis Odienné külas, on saanud üks kaasaegse reggae kuulsamaid artiste.

Pärast oma suurepärase stuudioalbumi "L'Africain" ilmumist pakub ta oma arvukatele Heksagoni (Prantsusmaa hüüdnimi, mis tuleneb tema geograafilisest, kuusnurka meenutavast kujust – HS) fännidele duubel-/live-DVD-d, mis oleks justkui tema pika karjääri resümee.

Sinu viimase albumi "L'Africain" esimesel kuulamisel tundub, nagu tahaksid näidata vaid Aafrika positiivseid külgi ja mitte laskuda diktatuuride ja korruptsiooni kritiseerimisse...

Täpselt. Eelmiste albumitega rääkisin ma diktatuurist Aafrikas, korruptsioonist ja halbadest presidentidest. Aastatega olen jõudnud järeldusele, et inimesed teevad lõpuks samu eelarvamuslikke järeldusi - Aafrikas läheb kõik halvasti. Minu jaoks on tähtis võrdselt näidata ka Aafrika positiivset poolt. Oleme klassikalises arenguprotsessis - kui vaatate Euroopa viimase viiekümne aasta ajalugu, siis märkate, et olid korruptsioon, diktatuurid ja vägivaldsed riigipöörded. Täna toimub sama Aafrikas. Mitu riiki vajavad õppimisaega tsivilisatsioonilt, kes end neile enne peale surus. Seejärel võitleme iga päev omal kombel asjade edasi liikumise eest. Kokkuvõtlikult on Aafrika kontinent, mis väärib austust ja arvesse võtmist.

Muusika poolelt: sa oled hüljanud ühe igati võiduka meeskonna (Sly & Robbie), et töötada hoopis samas stseenis olevate muusikute ja produtsentide Kevin Baconi ja Jonathan Quarmbyga. Mis on põhjused?

Mul oli soov uue albumi tegemisel saada kahest eelmisest, mis valmisid Jamaikal koostöös Tyrone Downie ja Sly & Robbieÿga, erinev kogemus. Ma ei taha oma publikule sama taldrikut mitu korda serveerida. Kui oma tulevaste projektide tarvis Jamaikale tagasi lähen, siis ei ole välistatud, et töötan nendega veel.

Sa oled otsustanud usaldada ühe osa selle albumi tekstidest kolmandatele isikutele. Miks?

Ma lihtsalt tundsin, et oma tekstide veel paremaks edasiandmiseks võivad need isikud mind aidata. Olen kaasanud erinevaid autoreid: Magyd Cherfi ja Mike Sinsemilia tegid huvitava osa teatud tekstidele. Magydiga oleme juba eelmisel plaadil koostööd teinud, seega on normaalne, et jätkasime ka selle viimasega. Lisaks on mul Sensimilla grupiga üks eraldi lugu. Minu Prantsusmaale jõudmisel olid nemad esimesed, kes tegid mulle koostööettepaneku. Tänu neile on minu muusika laiemale avalikkusele tuttavaks saanud. Hoian nendega ühendust.

Kas see olid sina, kes valis "Ouvrez les Frontiéres" ("Avage piirid") albumi esimeseks singliks? Paljud Heksagoni raadiod mõtlevad kaks korda, enne kui selle tiitri eetrisse lasevad…

See oli minu plaadifirma ja kunstilise juhi ühine otsus. See lugu on viimsel ajal väga edukaks osutunud, oleks kahju, kui see kõrvale jäetaks.

Plaadiümbrise esiküljel olev foto on üllatav...

Sellega tahtsin ma näidata, et Aafrikas eksisteerivad ikka veel inimesed, kes ei ole oma traditsioone hüljanud. Sellel fotol on minuga jahimehed. Nad on mind alati inspireerinud, see on üks väga autentne Aafrika kujutis.

Mida vastad kõigile neile inimestele, kes sinu tekste kritiseerivad, väites, et need on liiga naiivsed ja lihtsustatud?

Inimesed võivad minu tekste tõlgendada, nagu tahavad. Ma ei arva, et mu lood oleksid naiivsed. Laulud tulevad otse minu südamest ja ma esitan neid siirusega. Näiteks "Ouvrez les Frontières" loos arvan ma, et meie (Aafrika) piirid on avatud ja ma ei mõista, miks teised ei ole, s.t on suletud aafriklastele. Aafriklasena on mul asju, mida öelda. Kahjuks puuduvad meil julged juhid, kes võtaks sellistel aktuaalsetel teemadel positsioone. Selline on minu võitlusstiil.

Nüüd, mil on möödunud enam kui aasta, milline on sinu arvamus Nicolas Sarkozy vägagi vastandlikest kõnedest Dakaris?

Ma kuulsin Prantsusmaa presidenti, kes täielikult ignoreeris Aafrika ajalugu, samal ajal kui meie tunneme hästi Lääne oma. Õppisime selgeks Louis XIV revolutsiooni ajaloo ja ka kindral de Gaulleÿi võitlused, aga muu maailm ei tunne väga palju meie tsivilisatsiooni. Samal ajal tuleb tõdeda, et oma kõnedes on Sarkozy olnud palju siiram ja vähem silmakirjalikum kui Mitterrand või Chirac, kellele meeldis väga Aafrikat meelitada. Samas kiitsin ma heaks, kui ta ütles, et aafriklased ise võivad Aafrikat muuta. Kuid Sarkozy ütles ka, et aafriklased ei ole oma ajaloo käigus ise piisavat rolli mänginud. Leian, et see on solvang meie inimestele. Sellega oleks justkui kõik tavainimesed ja intellektuaalid hukka mõistetud.

Kas pealkiri "Gauche Droite" (Vasak-parem - lugu räägib sellest, et vasak- ja parempoolsel poliitikal pole erinevust) on sinu otsene vastus Ségolène Royali kutsele tema viimasele visiidile, mis leidis aset Charlety staadionil?

Üldsegi mitte. Ma ei käinud Ségolène Royaliga kohtumas heal põhjusel - oma tekstides kulutan aega avalikustamaks Prantsusmaa sekkumist Aafrika poliitikasse, seega ei ole minu jaoks küsimus ennast Prantsusmaa poliitikasse vahele segada.

Samas olen ühel meelel aafriklastega, kes oleks eelistanud Ségolène võimuletulekut. Ma lootsin, et ta muudab teatud asju Pransusmaa ja Aafrika suhetes. Tulles tagasi pealkirja "Gauche Droite" juurde - see on lihtsalt üldine tendents Euroopas ja mujal. Aafrika puhul teevad juhid, kes on aastate jooksul jäänud opositsiooni, sama, mida nende eelkäijad ja veelgi kehvemini pärast võimule naasmist. Lõpuks ei tea me enam, keda usaldada. Me soovime lihtsalt teistmoodi valitsemist selleks, et elanikud suudaksid lõpuks end uuesti leida.

Kas võiksid meile rääkida Francois Xavier Verschave'ist, kellele selle albumi pühendasid?

See on inimene, kes avas minu silmad Prantsusmaa ja Aafrika vaheliste suhete üksikasjade osas. Esiteks avastasin ma tema raamatu "La France Afrique: le plus long scandale de la République". See on mees, kes väärib tuntust kõigi aafriklaste seas. Ta võitles teiste eest, samal ajal kui paljud vaatasid käed rinnal ristis pealt. Ma kohtasin teda ajal, kui ta kogu oma jõuga meie kontinendi eest võitles. Ta tõesti tahtis, et Aafrika väljuks sellest suurest august, millesse ta langenud oli. Iga kord, kui mul avanes võimalus temaga vestelda, tundsin, et mulle on suur au osaks saanud. Ma tsiteerin tema nime oma loos "Foly" koos Marcus Garvey ja Thomas Sankaraga. Ta oli suurmees, kes meie hulgast kahjuks 2005. aastal lahkus. Mul on tema vastu igavene austus.

Kas sa elad ikka veel Malis?

Täpselt nii, aga ma läksin Côte d'Ivoire'i tagasi detsembris, et anda kaks lepituskontserti. (Tiken Jah lahkus oma kodumaalt Côte d'Ivoire'ist politiilise ebaturvalisuse tõttu. – HS) Esimene leidis aset Abidjanis ja teine Bouakés. Tahtsin kõigile elevandiluuranniklastele näidata, et panustan leppimisprotsessi. Nagu kõik teisedki elevandiluuranniklased tahaksin ma, et järgmised presidendivalimised novembris oleksid ausad ja läbipaistvad, et rahu riigis taastuks ja järgmine president valitseks demokraatlikult ning suudaks tagada kõigi elevandiluuranniklaste turvalisuse. Et tõestada oma head tahet, olen lõpetanud oma uue maja ehitustööd Abidijanis. Arvan siiski, et valimisteeelsel ajal on mu asukoht ikka veel Malis.

Üsna varsti leiame lettidelt Tiken Jah live-plaadi.

Täpselt nii, paneme kaks kontserti samale DVD-le: selle, mis on tehtud minu kontserdist naasmisel Abidjani, ja viimase tuuri kontserdi Pariisis Zénithis. Samas pakis saab olema ka audio-CD Zénithi kontserdist.

Miks sa valisid just praeguse aja live-DVD väljaandmiseks?

Plaadifirmaga sõlmitud leping sätestab, et pean tegema kokku neli stuudioalbumit ja ühe live-albumi. Arvan ka, et praegu on sobiv hetk, millele viitab minu populaarsus Prantsusmaal. Olen suurema osa festivalide reklaamnägu. Tunnen ennast ja oma häält palju enesekindlamalt ja paremini, kui mõned aastad tagasi.

Kuidas oled valinud lood oma plaadile?

See on kõige lihtsamalt öeldes sett, mida esitasin oma viimase turnee ajal. Olen erinevatel kontsertidel esitanud ligikaudu 20 lugu. Oleme kandnud hoolt, et plaadil oleks palasid minu igalt albumilt. Oleksin eelistanud olla teadmata, et mu kontserti filmitakse, et säilitada esinemisel spontaanusus. Palusin oma plaadifirmal mulle järgmisel korral mitte märku anda, kui filmida plaanis.

Kui palju kontserte oled sa algusest peale andnud?

Euroopas ligikaudu 550. Kui hoiaksin alles kõik oma kontsertide piletikontsud, saaksin nendega täita mitu pappkasti. (Naerab.) See tõendab, et tööd on tehtud vähehaaval ja kui ma ei mängi lolli, tuleb seda veel teha. (Naerab.) Igatahes kindel on see, et ma ei ole ühe hiti raadiostaar.

See ei ole enam kellelegi saladus, et plaaditööstus on Prantsusmaal väga halvas seisus. Sellegipoolest on sinu viimane album olnud alates märtsikuust kuldalbum. Inimesed ostavad jätkuvalt sinu albumeid. Kuidas sa seda seletad? (Prantsusmaal omistatakse albumitele olenevalt plaadi müüginumbritest kuld-, hõbe- ja plaatinamärke. – HS)

Mu eelmised albumid olid kuldalbumid, olen väga rahul, et ka mu uus album hästi töötab. Muide, tahaksin tänada oma fänne, et nad on eelistanud plaati osta, mitte aga internetist ebaseaduslikult tõmmata. Arvan, et publik tahab, et ma jätkaks edasiliikumist. Arvan, et teistel tingimustel oleks "L´Africain" ilma kahtluseta olnud plaatinaalbum. Näha oma albumit platseerumas otse neljandale kohale Prantsuse plaadimüügi edetabelis, kohe pärast tähtsaid nimesid nagu Pavarotti, Manu Chao või Vanessa Paradis - see oli hiigelüllatus. Minu kui väikese Prantsusmaal maabunud aafriklase jaoks on see midagi väga ülevat ja tugevat. Olen väga kadestamisväärsel positsioonil, see on mulle suur au.

Milline on sinu parim kontserdimälestus? Ja halvim?

Kontsert, mille andsin 1997. a Odienné's, oma sünnilinnas. Just seal sai minu jaoks kõik alguse. Sellel kontserdil oli 40 000 inimest ühel staadionil ja sama palju ootas väljas, sest ei mahtunud sisse. See on unustamatu mälestus. Minu halvim mälestus pärineb paari aasta tagant Hollandist. Kui ma ei olnud veel tuntud, olin ühe suure festivali avamisel. Mu kontsert algas kell 12.30 ühel suurel laval 1000 inimese ees. Sellisel moel tõusis minu karjäär progressiivselt ülespoole. Mäletan veel oma esmatutvustamist Pariisis, see oli Bakara paadil vähem kui 100 inimese ees. Täna õnnestub mul täita selline saal nagu Zénith (kontserdisaal Pariisis, mis mahutab 6300 pealtvaatajat – HS). 

Mida tähendab sulle näha raamatupoes Frédérique Briard'i raamatut ´Tiken Jah Fakoly: L'Afrique ne pleure plus, elle parle¡, mis on tervenisti pühendatud sulle?

See on minusuguse artisti jaoks, kes oma pesa vähehaaval ehitanud, suur uhkus. Ma olen kindlasti üks vähestest aafrika artistidest, kes alustas oma karjääri 850 km kaugusel pealinnast, see tähendab 850 km kaugusel telest ja raadiost. Ma olen väga õnnelik, et olen jõudnud sinna, kus täna olen.

Tuleme sinu plaadimärgi Fakoly Production juurde. Kes peale Beta Simoni on teised tulevased artistid?

Fakoly Production loodi juba mõned aastad tagasi. Stuudio asub Bamakos Malis. Beta Simon oli esimene tunnustatud artist. See, mida ma ennekõike otsin, on artistid, kes laulavad reggaeÿt originaasel moel. See ei ole normaalne, kui kolme miljoni elanikuga Jamaikal on sama palju reggae-staare kui Aafrikas, mis koosneb 52 riigist, kust rahvusvahelisele areenile ei suuda jõuda enam kui kolm-neli nime. Ma tean, et struktuuri ja vahendite puudumise tõttu on pea võimatu oma kunsti Aafrikas viljeleda. See olukord on tõeliselt kahetsusväärne. Seega on see label minu väike panus aafrika reggaeÿsse. Fakoly Productioni kaudu on peagi oodata Jah Vérity (Burkina Faso) plaati. Lisaks eksisteerivad talendid nagu Takana Zion Guinee Conakryst, Askia Modibo Malist, Jah Diaz või Dread Maxim Senegalist.

Millised on sinu tegelikud suhted Alpha Blondyga? Milline oleks lahendus teie erimeelsuste lahendamiseks?

Kui läksin eelmisel detsembril tagasi Abidjani, et kontserti anda, kuulutasin, et Alpha Blondyle ja mulle oleks tähtis anda noortele aafriklastele head eeskuju. Me ei saa öelda noortele kord, et oleme ära leppinud, ja siis teistele jälle, et meie vahel on sõda. Rahupakkumise vaimus avasin Alpha Blondyle ukse, tehes ettepaneku sisse astuda, kuid minu vastas oli inimene, kes ei tahtnud koostööd teha ja kes arvas, et on minu karjääris ja elus asendamatu. Ta näeb ennast aafrika reggae jumalana. Ma arvan, et ainus artist, kes väärib maailma õnnistust selle eest, mida ta on teinud, on Bob Marley. Olen alati öelnud, et austan Alpha Blondyt. Samamoodi olen tunnustanud tema nime enda tuntuks saamisel Abidjanis, kuid tema on keeldunud minuga kätt surumast. On kahju, et oleme sellisesse etappi jõudnud. Üks inimene ei saa võtta teise kohta, me ei ole võistlusel, vaid missioonil, et teha reggae'le ruumi, mida ta väärib. Koos saame selle võitluse võita. Kui suudaksime leppida, oleks see Aafrikale ja meie muusikale midagi positiivset. Teisest küljest - kui igaüks otsustab omaette jätkata, võime ka teinetesest sõltumata tegutseda. Mis puudutab mind, siis ma ei kahetse midagi, sest arvan, et olen teinud, mida on teha tulnud.

Millised on sinu tulevased projektid?

Selle aasta lõpuni on mul ees arvukalt kontserte Euroopas ja Aafrikas. Alates 2009. aastast tahan keskenduda USAle ja Kanadale, 2010. aasta alguses valmistan ette uut albumit.

Ajakirjas Reggae Vibes (2/2008) ilmunud Gilbert Pyteli intervjuu Tiken Jah Fakolyga tõlkis ja märkustega täiendas Helina Savi.