Aafrika ja reggae-muusika Marseille's

Helina muusika järele näljane Kirjutan oma kümnekuuse Lõuna-Prantsusmaa rebel-linnas elutsemise kokkuvõtteks artkli, sest aafrika kultuur ja reggae-muusika olid minu jaoks selle sihtkoha valikul ühed olulised motivaatorid.

Saabusin Marseille'sse 2008.a. septembris, olles lennanud esmalt Tallinnast Pariisi ning teinud seal nädalase peatuse. Marseille St. Charles'i rongijaamas vagunist maha astudes tundsin, et võrreldes Pariisiga olen viimaks ometi saabunud lõunamaale! Edasine oli minu jaoks, kuni esimeste külmadeni novembri alguses, ühe järjekordse unistuse eluks saamine.

Nädalavahetustel kasutasin võimalust kuni oktoobri lõpuni meres ujumas ja rannas päevitamas käia, õhk lõhnas päikeseliselt ja inimesed ümber olid kirjud.

Kuna mind oli jällegi hirmujuttudega selle linna ohtlikkusest ärevaks tehtud, siis esimestel kordadel jalutades pidasin kindlamaks teha karm nägu pähe ja jätta mulje, nagu ma teaks väga kindlalt, kuhu lähen. Marseille kesklinn koosneb peamiselt järgnevast: vanast sadamast, kus hoitakse väikeseid valgeid paate ja mõnda erajahti ning kail käib hommikuti kalaturg; peatänavast nimega Canebière, kus toimub 24-tunnine masside liikumine; ning minu lemmikust – Noailles' turust.

Kultuurantropoloogia loengus räägiti, et turg on alati olnud kultuuri kesk- ja aluspaik. Veendun selles uuesti igas kohas, mille kauplemispaika külastan. Peatänavalt turule sisse keerates on tunne nagu astuks keevale Põhja-Aafrika tänavale - araabiakeelseid hüüdeid "jalla-jalla", mis tähendab "läksime" vms, saadab prantsusekeelne soodushindade 'an üüro, an üüro' avaldamine. Värvilised, lookas puuviljaletid vahelduvad idamaiste vürtside, pähklite, tee, kala ja liha kauplejatega. Oliive on ämbrites kõikvõimalikes sortides ja marinaadides, sealsamas kõrval hulbib ka fetajuustu mass. Lõhnadest tulevad peale kala esile veel basiilik ja marokolaste piparmünt.

Turutänavad on augulised ja kala jääpuru vahel hoidmisest sulanud veest tekkinud loikudega. Käib pidev sagimine, ühe nurga peal on alati samad mustade silmadega (tihti ka samatooniliste silmaalustega) tüübid, kes siis, kui neist vahetult mööduda, karjuvad sosistades 'marlbooro, marlbooro'. See tähendab, et nende käest saab ilma maksumärkideta odavamalt sigarette osta ja ilmselt soovi korral ka muud uimastavat kraami. Vastu tuleb traditsioonilistes värvikirevates aafrika kostüümides suurerinnalisi maamasid, punutud korvidega lihtsaid inimesi ning mõnikord ka peenikesi blonde turiste, kelle möödumist kauplejate poolt märkamata ei jäeta ja tervitatakse inglise või itaalia keeles. Teenindust hindaksin kümnest kümnega.

Põhja-aafriklased on sündinud kauplema, see on neil veres ja nad teevad seda laitmatult. Kuna pered on suured ja inimestel on tööpuudus, siis jätkub iga kliendi jaoks oma hooltkandja, kes pakub ja soovitab nii oskuslikult ja viisakalt, samal ajal viimase isiku ja päevakulgemise kohta siirast muret tundes. Hinnad on rahustavalt soodsad, kuna konkurents on suur ning kõnesolev sadamakoht on teadagi läbi aegade olnud peale immigratsiooni värava ka Aafrikast tulevate kaupade esimene peatuspaik geograafilisel kaheksanurgal. Marseille oli ja jääb omamoodi Põhja-Aafrika või Alþeeria pealinnaks Prantusmaal, tema mässuhingelisus avaldub ühiskonnas igapäevaselt.

Marseille's on ehk teravamalt kui kusagil mujal tunda praegu maailmas aktuaalset araablaste - poliitiliselt korrektsemalt põhja-aafriklaste - vastandamist Lääne inimestele. Selles linnas tunduvad esimesed olevat ülekaalus, seega võib tihti täheldada demonstratiivselt üleolevat käitumist, eelkõige noorte hulgas. Prantsusmaal sündinud teismelised, peamiselt alþeerlased, protestivad oma elutingimuste vastu, mustates nii muusikas kui seintel Sarkozyÿd ning kandes protesti märgiks särke Aafrika ja oma maade lippude kujutistega. Tegelikult ei ole enamus neist kunagi näinud oma vanemate kodumaad või mandrit ega suuda ette kujutada sealseid tingimusi, kombeid ega mentaliteeti. Nii kuulebki äärelinnaliinide tagaistmelt tihti vihast Alžeeria räppi, mis kahjuks võib vahelduda üle piiri mineva sülitamise ja hašiši suitsetamisega. Selline "kampaania" jätab kahjuks oma jälje kogu musta muusika mainele selles piirkonnas.

Mäest üles ronides jõuab kunstnike ja muusikute linnaossa – Cours Julienÿi, kus leidub suurem osa tihti live-muusikaga täidetud õdusatest baaridest-kohvikutest. Esimest korda jalutades lasin endale ligi astuda kohalikel tegevuseta rastadel, kelle käest oma esimese reggae-pidude info sain. Hiljem nägin samu tüüpe iga kord samas kohas tšillimas, kui sinna linnaossa juhtusin. Nad arvasid alati, et ma olen pärit Leedust või Tšehhist. Peale umbes viiendat korda parandamist loobusin ning jaatasin küsimusele, kuidas siis Tðehhis on, et kõik on okei seal. Kui tagasi mõelda, siis nad ongi minu jaoks ilmselt Cours Julien'i nägu.

Mõne sõnaga baaridest ja muudest kohtadest, kus kuuleb reggae- või aafrika muusikat. Esimene, kuhu kogemata sisse astusin, kannab nime Kaloum ja asub üla- ja all-linna vahel ühel kitsal tänaval. Külastajaid tervitab ja jooke müüb alati koha manager isiklikult, kelle nimi on Momo ja kes on pärit Guinea'st. Momo Kaloumis toimub igasuguseid põnevaid aafrika muusika kontserte, igal nädalavahetusel on kavas kaks-kolm artisti ning üle ühe nädala korraldatakse aafrika köögi õhtuid. Ka mina sain oma DJ-kätt Marseille's proovida esmakordselt just selles baaris. Uudishimu mu päritolu ja muusikavaliku kohta oli ilmselge, aga samas võeti seda ka kui normaalset nähtust, sest Kaloumÿi koguneb palju Aafrikat armastavaid heledanahalisi, kes on teemas üht või teistmoodi ihu ja hingega sees. Näiteks meenub mulle üks moedemonstratsioon, mille olid korraldanud viis prantsuse naist. Kasutatud oli aafrika mustritega kangaid, kombineerimaks viimaseid teksa ja muude ühevärviliste riietega. Demmi saatis loomulikult vastav muusika ning ei puudunud ka mannekeenide tantsuetteasted - fantaasia, emotsiooni ja värvirohke ettevõtmine.

Kaloumi kõrval asub koht, mida iseloomustab kõige paremini tema nimi – l'Underground. Baar-klubi, kus pidu läheb tavaliselt käima kella ühe-kahe ajal ning kestab koiduni. Käisin seal mõnel korral, aga rohkem eriti ei tõmmanud. Muusikavalk on suhteliselt hea, tavaliselt mõni kohalik dancehall-saundsüsteem või DJ, harva ka esinejaid kaugemalt. Korra olin tunnistajaks Queen Ifrika etteastele. Kontsert oli kahjuks ainult väga lühike ning heli kvaliteet olematu. Lisaks puudub seal lava kui selline, mis tähendab, et artist on publikuga ühel tasapinnal ja tagareast ei ole peale ees seisvate inimeste kukalde midagi näha. Kontserdi lõpus aga, nagu kahjuks hiljem selgeks sai, et üldse paljude reggae-dancehall ürituste lõpus, kiskus kakluseks, ning peoõhtu lõpetas kohale saabunud politsei.

Kaklused ongi Marseille reggae- ja aafrika pidudel kahjuks sagedane nähtus, eriti saab action'it kohas nimega Akwaaba, kus toimub iganädalane teemaüritus, aga kahjuks lõpeb pidu tihti pudelite roosiks löömise, rusikate ning isegi nugade väljatoomisega. Põhjused nendeks agressiooni aktideks on mõttetud nagu vägivald ikka. Näiteks, et keegi ei respektinud kedagi või näiteks ükskord seletas üks vend teise mehe pikali tõukamist sellega, et viimane oli teda küünistanud! Selles hullus kohas käisin ka kokku mitte üle kolme korra, alati oli huvitav, aga inimeste poolemeelsus tüütas lihtsalt ära. Peale selle muidugi veel üks häiriv sealsete meeskülastajate mentaliteedi näide küsida tüdrukult peale ebaõnnestunud sebimiskatset, et mida sa siin siis teed, kui sa meest ei otsi?!

Peale seda on veel paar-kolm kohta, kus ka algusest lõpuni meeldivaid peoõhtuid võib meenutada. Näiteks baar nimega Le Paradox osutus asjalikuks väljaskäimise kohaks. Sealne programm sisaldab vähemalt korra kuus ühte musta muusika artisti ning külastajaskond on eelpoolmainitud kohtadega võrreldes sümpaatsem. Kui Marseille eredamatest hetkedest peaks koostama top-kümne, siis Le Paradoxÿis toimunud eelkõige traditsioonilise aafrika muusika (artistidest Oumar Kouyaté) kontserdid ning reggae-õhtud (Kyssi Wete, The Messangers) kuuluksid kindlasti esimeste hulka.

Positiivse elamuse pakkunud kohtadest võib veel mainida Intermediaireÿs toimunud Red Corner saundsüsteemi reggae-õhtuid. Samad tegijad vedasid ka Marseille ühes laheda kujundusega vanast laevaremondi töökojast ööklubiks ehitatud Trolleybusÿis iganeljapäevaseid dancehall-pidusid, kuhu ma, tundub endalegi uskumatu, aga kümne Marseille's elatud kuu jooksul ühtegi korda ei jõudnud.

Samuti nimetaksin ära kaks pisikest aafrika baari Godjoo (Elevandiluuranniku) ja Tankono (Guinea) baar. Viimases oli kõige toredam ühe võrratu aafrika naisartisti Sayon Bamba kontsert.

Kuna Marseille on siiski üks Euroopa suurlinnadest, paikneb seal ka üsna mitu korralikku kontserdisaali, kus muude suurte nimede seas astub üles ka laiemalt tuntud reggae- ja aafrika muusika artiste. Üsna Marseilleÿsse asumise alguses kuulasin Cours Julien'is asuvas l'Espace Julien'is Anthony B ja Alborosie kontserti. Anthony B esitas nii vanemaid, kui ka esinemise hetkel veel ilmumata uue plaadi lugusid ning jagajou-tas nagu alati. Alborosiet oli huvitav vahelduseks ka veidi lähemalt kui nende sadade tuhandete inimeste seljatagant näha, kes teda eelmisel suvel kodumaale Itaaliasse vaatama olid tulnud. Marseille suurimas kontsertsaalis le Dome toimunud Tiken Jah Fakoly kontserdile jäi soolaste piletihindade tõttu kahjuks minemata. Alternatiivses peosaalis Le Poste à Galène ülesastuma pidanud Takana Zion'i kontsert juunis lükati aga edasi novembrisse.

Reggae-muusika ei ole Marseille's üldiselt väga populaarne, kuid traditsioonilist aafrika muusikat kuuleb suhteliselt palju ja väiksed kontserdid on mõnusalt taskukohased. Kahjuks koguneb nendele muusikaüritustele mõningaid ebaviisakaid linnakodanikke, kelle ignorantsus õlle- ja rummiklaaside taga ainult süveneb. Marseille on eelkõige oma erilise isepäise hinge tõttu siiski väärt külastamist ning igal juhul jääb seal nähtu ja läbielatu meelde karmi, kuid rikastava kogemusena.

Helina Savi

Soovituslik lugemine Marseille kohta: