10.-12.08.06 Uppsala Reggae Festival 2 (SWE)

Kolmandat korda Uppsalas

Räägitakse, et kolm on kohtu seadus, ent kohut mõistma ei tahaks ometi hakata. Uppsala reggae-festivalil (URF) käidud kolmest korrast aga oli see viimane küll kõige nigelam. Parim osa oli see, et häid sõpru, kellega muljeid jagada, oli sedapuhku kõige rohkem kaasas. Ehk on lugu ka selles, et veidi enne URFi sai käidud Saksamaal Summerjami reggae-festivalil, mis Uppsalaga võrreldes toimus justkui teises maailmas. Ka mastaabid olid hoopis teised - Saksamaa festival oli vähemalt poole suurem ja võib-olla ka seetõttu tundus URFi üldmulje natuke nigel olevat.

Olen mingis mõttes sunnitud kogu ettevõtmisest natuke pikemalt kirjutama, kuna ka sel aastal organiseerisin omale pressipääsme, mis eeldab ürituse kajastamist vähe laiema avalikkuse ees - täitku seda funktsiooni siis siinne artikkel. Ka fotogalerii ei jää tulemata. Tegelikult on see ikkagi muidugi südametunnistuse asi, sest URFist kirjutajaid on sel korral rohkemgi.

Ilmselt peaksin alustama sellest, et Uppsala-sõit algas sel korral vägagi närviliselt. Üks päev enne arvatavat minekut ei olnud ma veel kindel, kas mul üldse tekib võimalus sinna minna või mitte. Sõltusin nimelt festivali korraldajatest, kes ei suutnud ega suutnud lahendada juba mitu kuud kestvaid üleüldiseid organisatoorseid segadusi. Õnneks pärast mitmeid telefonikõnesid ja korduvalt saadetud e-kirju sai kõik lõpuks enam-vähem joonde. Käes oli ka lubadus saada pressipääse ning see tegi ärkamise järgmisel hommikul juba palju rõõmsamaks.

Asusime Raidoga Tallinnast pärastlõunal teele, osa siinsest reggae-rahvast oli juba varahommikul Paldiski kaudu minema põrutanud. Laevareis kulges viperusteta, kui välja arvata seik, et tegelikult ei olnud laeval mitte midagi tarka teha. Kui bingot mängida ei soovi, suvaliste inimestega suhelda ei ole eriti viitsimist ning diskomusa just iseäranis hingelähedane pole, siis võib kohe ära magama minna või tekil niisama merd ja tuult nuusutada.

Üks peeglitega kaetud plekkseintega diskonurgake tõmbas aga ometi meie tähelepanu, sest plaadimasinad olid nii ahvatlevalt käeulatuses. Kuna inimesi seal nagunii ei viibinud, põhiliselt oli märgata ainult läbijalutajaid, siis otsustasime seal ise endale peo teha. Raidol oli olude sunnil nagunii sülearvuti kaasa võetud, mistõttu oli väga lihtne vähem kui kümne minutiga teha Laamanni Applause-miksteibist plaat ja diskosaali musa välja vahetada. Olemine läks kohe hulga etemaks, kuigi kaks korda järjest sama miksteibi kuulamine tundus juba ka natuke liiast. Kui siis paari tunni pärast selle õhtu diskor saabus, tegi ta siuh-säuh ja peale lendas miski hull mürgel ning reggae-plaat visati pärast põgusat pilguheitu ära nurka. Vähemasti mulle oli too reggae-süst seal suht masendavas keskkonnas vägagi teretulnud ning kohustusliku diskomusa jätkudes suundusime laevatekile mõnusat öist piknikku pidama. Mahedalt kollane täiskuu oli muide tol õhtul taevas, ainuke asi, mida laevatekilt üldse pimedusest eristada võis, ning tuulevaikuses oli õhk pärast keskööd üllatavalt soe.

Hommikul Stockholmi jõudnud, viis üks lahke tuttav meid linna keskusest välja E4-maantee teeotsale hääletama. Pärast viit minutit näpuviskamist ja tee ääres lõbutsemist pidas kinni auto, kus sees kolm samasse sihtkohta suunduvat tüüpi, kellel auto pagasiruum ja tagaistegi pampude all lookas. Mahutati meidki ühes oma kompsudega istmejupile ning Uppsala oligi peaaegu käeulatuses. Mis see 65 kilti siis ära ei ole: kevadel sai Saksamaal hääletatud, seal alla kolmekohaliste numbrite muud mõõtkava justkui ei eksisteerinudki, kuid ometigi sujus kõik väga mõnusalt.

Poisid panid meid kesklinnas rongijaama juurde maha, kus meiega peagi ühinesid Helina, Jane ja Veiko. Tol hetkel sai meid siis kokku juba viis. Uppsalas võttis meid vastu üks tore kohapeal elav eestlane Uno Schultz, kes muuhulgas tegeleb tõlkimisega ja kirjutab ka luuletusi (ta on välja andnud juba kaks luulekogu) ning töötas mingil ajahetkel ka Uppsala ülikoolis. Siinkohal talle suured tänud, et nii lahkelt oma aega meiega jagas ja öömaja leidmisel aitas.

Uno viis meid linna keskusest natuke eemale loodusesse ühe waldorfkooli territooriumile Hagaby's, kuhu saime õunapuude alla jätta turvaliselt oma telgi ja muud kodinad. Sealt linna oli tema sõnul umbes kahekümneminutiline jalutuskäik, mis tegelikkuses siiski umbes tunni pikkuseks osutus, kui arvestada seda, et pärast festivalimürglit olid jalad ja seljad väsinud ning kõndimine tavapärasest mõnevõrra vaevalisem. Eriti kehtis see siis, kui ööhämaruses jänesed vaatamisväärsustena ringi kalpsasid ning teeäärsete aedade sees õuna- ja kirsipuud ahvatlevalt lõhnasid :)

Igatahes saime ennast ära parkida ning mugavalt autoga tagasi linna festivalialale, et piletid käepaelte vastu vahetada. Kuigi URFi kodulehel oli lubatud ning ka telefoni teel öeldi sama, et käepaelu saab vahetada juba hommikul, ei olnud see ometi nii. Umbes paar tundi ootamist ja veidi enne nelja hakkas asi lõpuks toimima, seni pidid kõik inimesed aga kannatlikult teadmatuses ootama. Ise jõudsin pressipääsme kättesaamiseks ettenähtud erijärjekorra kolm korda ära seista, et iga kord teada saada mingi erineva põhjuse, miks pressikaarti veel saada ei ole võimalik. Kui lõpuks nimekirja märge tehtud ja kaart ühes käepaelaga käes, plaksutas sekretärineiu sügavas hämmelduses oma roheliste kleepsüdamekestega ümbritsetud suuri silmi, kui ütlesin, et kavatsen kohale jääda kõigiks kolmeks päevaks. Õnneks mingil hetkel hakkas ka kogu ülejäänud järjekord liikuma ja lõpuks saime koos festivalialale sisse. Tunnistan ausalt, et sel korral kärpis mu tavapärast rõõmu reggae-festivalist asjaajamiste organiseerimatus üsna palju. Varasematel aastatel on kõik vähemasti väliselt küll sujuvamalt kulgenud.

Neljapäev ehk esimene festivalipäev oli mõeldud ainult neile, kel soetatud kolme päeva pilet, ning tol õhtul oli avatud ainult pealava. Telgilava alles ehitati. Kui tavaliselt on rahvale jagatud ka festivali programme, et teaks täpsemalt, mis artistid millal ja kus esinevad, siis sel korral ilmusid programmibukletid alles teise päeva pärastlõunaks ning tegelikult ei läinud programmis seisev info reaalselt toimuvaga eriti kokku � seda ei kellaaegade ega esinejategi poolest. Ometi oli õhukest vihikut lõbus lugeda ja päris palju ilusaid pilte sisaldas see ka. Ei hakka siinkohal täpselt tõlget edastama, aga väga detailselt oli näiteks kirjeldatud, mida kujutab endast WC ja milleks seda kasutatakse :)

Esimesel päeval ei olnud eriti tahtmist väga millessegi süveneda, kuigi peaesineja oli tol õhtul Sizzla ja lootust oli ka Tallinnas käinud Germaican Roadshow'd ühes Ill Inspecta ja Pioneariga uuesti näha. Tegime väikese tiiru festivalialal ning seejärel maandusin mingi head muusikat mängiva telgikese lähistel madratsil, et niisama oleskleda ja kiirustavat kärsitust endalt minema pühkida. Tegemist oli aafriklaste heaolu toetamiseks kohale toodud telgiga, kus ennast kollaseks kondoomiks riietanud tüdruk muuhulgas kõigile soovijatele turvaseksi nõuandeid ja selleks vajalikke abivahendeid jagas. Lisaks sellele atraktsioonile laulsid telgis kohalikud aafriklased ja pakkusid heategevuse egiidi all oma kaupu ja muusikat kõigile müügiks. Pean siinkohal tõdema, et muusika oli väga lahe.

Samas lähedal oli ka Rootsi sotsiaaldemokraatide telk, mille kohalolu reggae-festivalil jäi mulle küll mõistetamatuks. Läksin lähemalt asja uurima ja üks veelgi vasakpoolsemasse tiiba kuuluv noorliige pajatas mulle, et on seal ka eelmistel aastatel olnud ja nad tahavad festivalilt omale liikmeid juurde värvata. Kahjuks ei osanud ta täpsemalt öelda, kui palju uusi nägusid nende ridadesse tänu reggae'le juurde on tulnud, kuid pakkus selle asemel võimalust osaleda naiste enesekaitseõppustel, mis neil samas telgis kolm korda päevas toimusid. Lahkelt oldi nõus isegi üks õppus inglise keeles läbi viima. Jätsin selle pakkumise tol hetkel vastu võtmata, kuid kasutasin heameelega ära võimaluse nende priilt jagatud kohvi juua, kuigi tavaliselt ma kohvi ei tarbigi. Uni hakkas peale tulema ja vaja oli mingit uut ärkamist, et kõike toimuvat üldse mingi pilguga seirata.

Täpselt enam ei mäletagi, kes ja millises järjekorras pealaval esinesid, sest programmi ei olnud ja laval rääkis õhtujuht ka millegipärast ainult rootsi keeles. Õhtujuhi olemasolul tundus olevat näiteks Summerjami omaga võrreldes küll mingi mõistetamatu tähendus, sest pelgalt esineja sisse- ja väljajuhatamisest on vähe kasu. Liiatigi, kui seda tehakse ainult kohalikus keeles, kuid ise justkui pürgitakse ka suuremas mastaabis reggae-festivalide püünele. Suurema festivali puhul hakkab taoline mõtlematus ilmselt valusalt kätte maksma, kui lavalt rahvaga suhtlemine ei ole läbi mõeldud.

Saksamaal oli asi lahendatud nii, et alati, kui mingil laval oli esineja lõpetanud, tuli kohale lavajuht, kes rääkis rahvale oma kogemustest mingi artistiga seoses, festivali korralduslikest iseärasustest, huvitavaid seiku festivali ajaloost ja mida iganes veel pähe tuli. Lähemal seisvad inimesed võisid talle ka küsimusi esitada ning muusika mängis vaikselt taustaks. Sellist momenti ei tekkinud, et lava jääb tühjaks ja kontroll kaob. Kõikide bändide atribuutika oli liikuvate aluste peal tavaliselt juba lava taga valmis pandud, vaja ainult sisse sõidutada ja ära ühendada ning kõik toimis igas mõttes nagu kellavärk.

Igatahes ei tasu rahvamassi tegevuseta seisma jätta, sest nii võivad inimesed ootusärevuses hakata trügima ja muutuda agressiivseks. Nägin seda Uppsalas paar aastat tagasi, kui kaks tundi ootasime lava ees rahvamassi sees Alpha Blondy hilinenud esinemist. Ajal, mil bändi varustust lavale üles seati, ei olnud seal kedagi, kes rahvaga suhtleks, ja üsna pea hakati massi sees lõbu pärast laineid tegema ning lavale pudeleid loopima. Kusjuures tegu oli klaaspudelitega - tol aastal nimelt müüdi näiteks Red Stripe'i festivalialal just klaaspudelitest. Kõik see võib tegelikult üsna ohtlik olla, kuna õhupuuduse tõttu võivad paljud inimesed minestada ja trügimise käigus võib keegi lihtsalt teiste jalge alla kukkuda, nii et väljapääsemine ei pruugi enam väga lihtne olla. Sel aastal oli aga festivalil suhteliselt vähe inimesi, nii et lava ette esiritta sai päris vabalt kõndida, ei pidanudki väga palju trügima. Ilmselt avaldas oma mõju ka üsna soolane piletihind, mis paljud soovijad lihtsalt värava taha või koju jättis.

Mingil hetkel pärast esimest esinejat tuli lavale vanimaks Rootsi reggae-asjaks peetud Kalle Baah koos bändiga, kelle energia ja laulud jätsid päris hea mulje. Rootslased lausa jooksid lava juurde, kui ta nimi välja hõigati. Vaatasin kõike üsna eemalt, lava kõrguse tõttu oli ka kaugelt väga hea kõike toimuvat jälgida ning helikvaliteedi üle ei saanud ka nuriseda. Vahepeal esines veel Culture, kes mulle ei ole kunagi eriti huvipakkuv kooslus olnud ning keda ma seetõttu ka eriti pingsalt ei viitsinud jälgida. Lõpuks aga jõudis kord Sizzla kätte.

Otsustasin minna pisut lähemale kaema. Imelik on seda öelda, aga mingit erilist emotsiooni ei tekkinudki Sizzla esinemist jälgides, vahepeal ajas tõemeeli lausa haigutama. Võib-olla olen igasuguseid artiste juba nii palju näinud, et seesugused etteasted hakkavad tavapäraseks muutuma, sest ka lood on ju kõik tuttavad. Samasuguseid energiasööste olin näinud juba eelmisel aastal Anthony B ja Capletoni esituses ning oma jooksukiirendustes jäi Sizzla neile isegi mõnevõrra alla. Rahvaga ta kahjuks eriti palju ei rääkinud, pigem kasutas kogu aega selleks, et oma loomingut esitada.

Mitmed arvustused on üheks parimaks Sizzla kogumikuks kirjutanud 2002. aastal VP Recordsi välja antud The Story Unfolds albumi. Umbes pooli neist lugudest sai ka festivalil kuulda, lisaks terve hulk viimase aja üllitisi ja kokkuvõttes tundus kontsert täiesti piisavalt pikk, et artistist korralikult aimu saaks. Jamaical oleks ilmselt teine asi, seal toimuvad kontserdid tihti nii, et välja on kuulutatud mitu artisti ja kui nad esinevad, siis igaüks saab maksimaalselt ehk kakskümmend minutit või ka pool tundi esinemisaega, nii et artistist ülevaate saamise aeg jääb suhteliselt lühikeseks. Võib-olla Jamaica suurematel festivalidel on ehk natuke teine lugu, kuid seda kogemust mul veel pole, et täpsemalt kommenteerida.

Oma loos No Other Like Jah mainib Sizzla, et "full time Babylon realize Sizzla is the element of surprise". Ja tegelikult üllatusi tuli sest kontserdist küll.

Mulle on alati rohkem meeldinud Sizzla laulmine, mitte see röökimine, mis tema dancehall'i poole kalduvate lugude puhul välja tuleb. Eriti ei pannud imestama ka see, et kui hääl röökimise ja jooksmise ja hüppamise vahepeal ära läks või lauluviis enam muusikaga ei kattunud, siis oli okei laulda igast lausest ainult algus ja lõpp lootuses ja usus, et küll rahvas nagunii kaasa laulab ja tühimikud täidab. Tegelikult nii oligi, kuid see ei häirinud, pigem ajas naerma.

Nagu ikka, lahkas Sizzla kõiki teemasid alates naistest ja armastusest ning lõpetades poliitika, marihuaana ja homodega. Homoteema puhul ei kasutanud ta ise küll kordagi neid ajakirjanduses palju näritud tabusõnu: laulis näiteks "badman nah apologize" ja jättis lõpu "fi no batty bwoy" alati ütlemata või sirutas mikrofoni rahva poole.

Rise To The Occasion jättis mulje, et igas olukorras ülesannete kõrgusel olemine või teatud tasemele jõudmine võib osutuda parajaks proovikiviks. Esinemise lõpuks oli Sizzla oma hääle juba nii ära röökinud, et ka laulmiseks mõeldud lood kõlasid pigem käheda viiksumise, aga mitte laulmisena. Mis siis veel viisipidamisest või nendest karmimatest lugudest rääkida, kus häälematerjali jätkus mõnes kohas ainult kuuldavaks sissehingamiseks. Kokkuvõttes jäi mulle Sizzla esinemisest üsna lõbus mälestus, kuigi ootasin küll mingit suuremat emotsiooni.

See esimene päev oli tegelikult üsna väsitav ja sakslaste Germaican Roadshow jäigi mul paraku nägemata, kuna see oli päevaselt ajalt hoopis öhe lükatud ning pärast Sizzlat ma lihtsalt ei jaksanud enam püsti seista, vaadata ja kaasa mõelda. Pärast selgus, et nad olid millegipärast umbkaudu vast pool tundi esinenud ja siis oligi lava kinni pandud.

Teine päev ehk reede algas sellega, et kõndisime linna ja natuke tutvusime seal turistidele mõeldud atraktsioonidega, käisime poes süüa ostmas ja oligi aeg festivalile naasta. Kusagilt kuuldus ka kohalikke uudiseid, et eelmisel öösel olla ametlikul telkimisalal toimunud mingi kaklus, kus politsei pidi vahele segama. Politseinikke ja turvamehi oli festivalialal võrreldes eelmiste aastatega kõvasti rohkem. Ilmselt on oma osa selles ka kohalikul meedial, sest alati pärast ürituse lõppu võib leida erinevaid arutelusid teemal, et URF on üks paras narkopesa ja tuleks ära lõpetada ja kinni panna. Eelmisel aastal olla vahistatud umbes 400 inimest, kelle puhul kahtlustati, et nad on tarvitanud narkootilisi aineid. Sel korral hakkasid pigem hoopis purjus inimesed silma, eriti just väga noored purjus inimesed, kes kippusid lavade ees agressiivseks minema, ilma et ise aru saaks, kuhu tuleks piir tõmmata. Kohalikud kaubitsejad ja toidumüüjad ning eelmistest festivalidest tuttavad tegelased rääkisid, et väga palju liigub ringi ka erariietes politseinikke, nii et kokkuvõttes tundus, nagu oleks kogu linnakese politseijõud toodud festivali kontrollima.

Saime kokku ja tuttavaks ka teise eesti grupiga, kes olid kolmekesi festivalile saabunud. Väike segadus piletitel oleva infoga jättis neid ilma festivali esimesest päevast, ent kohale nad jõudsid ja nii me ei olnudki enam ainsad eestlased, kes URFil osalesid :) Kahjuks ei olnud meil kellelgi Eesti lippu kaasas, kuid lubasime isekeskis selle vea mõnel järgmisel festivalil parandada.

Veidi pärast kella nelja pidi alustama esimene artist ning mõningase hilinemisega tuli pärast soojenduslauljat, kelle nime ma ei mäleta, rahva ette Perfect. Tausta mängis oma tavapärases headuses The Gumption Band, kes ka eelmisel aastal Uppsalas mitmetele jamaica artistidele muusikat tegi. Perfect oli aga tõesti oma nime vääriline. Mulle oli tema esinemine üks festivali parimatest hetkedest. Esimest korda kuulsin temast eelmise aasta kevadel Jamaical, kus ta lugu Handcart Boy oli tol hetkel ülipopulaarne.

Perfect oli laval ääretult sõbraliku olemisega ja laulmise vahele pajatas kogu aeg igasuguseid lugusid sellest, mis teda elus inspireerinud on. Perfecti sõnul pidas politsei ta ükskord Jamaical kinni ja otsis niisama läbi ning ei leidnud marihuaanat, aga leidis väikse noa. Nuge aga müüakse poes ja kuigi neid kaasas kanda ilmselgelt siiski ei või, peab olema ometi mingi võimalus neid osta. Olgugi et kõik noakandjad võib-olla ei ole neid äsja omale poest soetanud, siis kuidas lahendada dilemmat, et noa ostmine ja omamine poleks kriminaalne, kui selle müümine poes on lubatud? Sellise sissejuhatuse sai lugu No Badda Me. Vahepeal kontserdi käigus Perfect lihtsalt istus lava äärel ja kõlgutas jalgu ning laulis mikrisse oma ilusa häälega, ise hammaste välkudes naeratades ning silmi pööritades oma sõnumile ennastunustavalt kaasa elades. Kõik kokku väga positiivne elamus.

Järgmisena tuli lavale Lukie D, kes on tuntud oma kõlava lauluhääle poolest ja kes festivalil tõestas, et ta tõesti ka laulda oskab. Tema puhul häiris natuke see, et mees tundus justkui olevat niisama tänavalt sisse astunud. Ma isiklikult natuke eeldaks siiski, et kontserdi jaoks paneb artist selga mingi esinemiseks atraktiivsema riietuse. Kuna ma tema loomingut igal päeval just ei kuula, siis olid üsna paljud laulud minu jaoks uudsed.

Fantan Mojah, kes ka samas seerias sama bändiga esines, jättis aga millegipärast üsna igava mulje. Temas oli küll väge ja laval jaksas ta liikuda ning rahvast üles kütta, kuid ehedust jäi puudu. Oma osa oli ilmselt ka tema edastatud sõnumitel, mis mind pigem pidurdasid, kui kaasa elama panid. Ent suurem osa inimestest tundus selle kõigega siiski kaasa minevat ja olgu siis nii. Kui artist aga lavalt ütleb, et hüpake kõik, kes on kristlased ja kes usuvad jumalat, ning need ärgu hüpaku, kes pole kristlased ja kellele meeldib saatan, siis on see minu meelest juba liigne manipuleerimine. Ma keerasin selle peale selja ja kõndisin lava eest minema ning tema edasist esinemist jäi minu jaoks varjutama just see meelelahutuslikus keskkonnas tehtud kummaliselt äärmuslik üleskutse. Milleks seda vaja oli, ei ole ma siiani aru saanud.

Kui nemad olid ära esinenud, läks kogu programm väga segaseks ning ma väga täpselt ei suutnudki jälgida, kes ja kus esines. Pigem niisama sõelusin telgilava ja pealava vahet ning lebasin murul ja kuulasin muusikat. Paljud etteasted tõsteti ringi ja lavadel käis teavitamine ainult rootsi keeles ning ma ei tundnud ka erilist tungi pressiputkasse uurima minna, mis täpselt toimub ja millised on põhjused. Kuulasin siit-sealt erinevaid artiste, väga pikalt ei mallanud ühte kohta paigale jääda ning seetõttu ei taha neid artiste ka täpsemalt kommenteerima hakata. Kõige kurvem oli see, et ära ka Rootsi soundclash'i meistrivõistlused. Selle põhjust kahjuks ei saanudki teada.

Pealava esinemised toimusid kõik hilinemisega, nii et kahe lava asjad hakkasid seetõttu kattuma, kuigi algse plaani järgi oli kõik kavandatud nii, et jõuab igal pool kõik esinejad ära vaadata. Muudatusi oli ka telgi esinejate seas, nii et lebasin niisama murul ja jäin ootama õhtul lubatud Seeedi etteastet pealaval. Pealaval esinesid veel Don Carlos oma Dub Vision bändiga, kes Helina jutu järgi väga vahva oli, kuid kes mul siiski nägemata jäi. Kuulasime Janega sel ajal ühes teises kohas ühe Stockholmis resideeriva etiooplase privaatset laulmist, mis oli just meile pühendatud. Tema nime täpselt ei mäletagi enam, sest üles ei kirjutanud, aga nime kõla oli sarnane sõnale lennuk ja Lennukiks me teda kutsuma hakkasimegi. Vaat see lühike kontsert oli päris huvitav elamus, sest etioopia rahvalikke laule ma polegi kunagi varem kuulnud.

Mingil hetkel sel õhtul esines The Congos, keda nägin juba ka Saksamaal Summerjamil, kus vanurid täitsa kõbusa-lõbusa meeleolu suutsid tekitada. Lisaks sattusin veel kuulama ka Trojani saundsüsteemi, kes ilmselt ei vaja tutvustamist. Nendega koos oli laval Top Cat, keda ma juhtusin nägema ka eelmisel aastal Londonis Brixtonis, kus mees tegi päris hullu ragga-seti eriti kiire dþungli peale. Sel korral jungle'it polnud, pigem selline duubisem muusika Trojani valikul.

Seeed oli muide kirjas ka 2004. aasta URFi esinejate seas, kuid tol korral jäid nad millegipärast tulemata. Õnneks sel korral nad siiski olid kohal ja mõningase hilinemisega alustati pealaval plahvatuslikult. Bändiliikmed olid kõik tumepunastes, veidi sädelevates, kuid ometi väga veetlevalt elegantsetes riietes ning ka kogu lavakujundus oli samades toonides. Kokku oli neid üksteist, mõne aja pärast lisandusid ka kolm ilusat tantsutüdrukut, kelle etteaste ilmselt kedagi külmaks ei jätnud. Nii hästi tantsivaid tantsutüdrukuid pole ma veel ühelgi bändil näinud - nad olid tõelised professionaalid, kes muuhulgas näisid ka ise oma tegevust täielikult nautivat. Kuulsin pärast kommentaare, et Seeed olla liiga kommerts, kuid minu meelest oli nende esinemine kindlasti teine särav pärl sellel festivalil.

Ma pole Seeedi enne laivis nägema juhtunud, ent nende muusika on alati väga meeldinud. Sellist väge ja energiat tervikuna ma ei ole ühegi teise bändi puhul veel näinud ja saksakeelne reggae mõjub millegipärast alati kuidagi vabastavalt, kuigi ma ei saa küll päris täpselt aru, millest lauldakse :) Muidugi ei laula nad ainult saksa keeles, Uppsala etteaste oli siiski pigem inglisekeelne.

Kogu show tervikuna oli aga väga hästi läbi mõeldud ja kokku mängitud - lauljate soolod ja ühisliikumised, pillimängijate etteasted, tantsutüdrukute esinemine ja ilmselt ka jutud, mida räägiti rahvale. Bändi esituses kõlab dancehall veel kuidagi eriti jõuliselt. Veikol oli õnneks oma hulluhäälne pasun kaasas ja puhusime seda kõik vaheldumisi. Janele oli pasuna puhumine ainsaks võimaluseks ennast kuuldavaks teha, sest paraku oli ta külmetunud ja terve festivali ajal ei olnud tal üldse häält. Pasun osutus rahva seas üsna menukaks, päris mitmed inimesed käisid uurimas, kust saime ja kas ära ei taha müüa ja küsisid luba proovipasundamiseks. Kahjuks jäi Seeedi esinemine aga üsna lühikeseks, kuna kell üks öösel pidi festival muusika lukku keerama ning seetõttu kestis nende kontsert ainult 45 minutit.

Seejärel ei tahtnud meist keegi midagi muud rohkem kuulda ning läksime koos minema. Kuna keegi eriti kõndida ei jaksanud, võtsime väravate juurest kamba peale takso. Pärast lühikest ja konkreetset läbirääkimist taksojuhiga õnnestus Raidol suhteliselt normaalne hind kaubelda ning kihutasimegi oma pesapaiga poole.

Kolmas päev algas natuke uniselt, kuid olime plaani võtnud külastada turgu Uppsala rongijaama taga, mis laupäeva hommikuti pakub külastajatele igasugust värsket ja vanakraami. Õnneks saime üsna oma laagripaiga lähistelt häälega linna. Peale võttis meid esimene auto, mille juht oli pisut ehk liiga habemesse kasvanud noor mees ja kõrvalistmel tema peagi teismeliseikka jõudev karmrokkarist poeg. Tema kitarri kõrvale muude kompsude vahele me end auto tagaossa mahutasimegi ja väga lahkelt viidi meid peaaegu otse turuplatsi kõrvale. Vaksali turgu tasub külastada, melomaanid leiavad sealt vanade vinüülide sektsioonist endale kindlasti kasvõi ühe meelepärase plaadi ning muu kraam on ka mõnevõrra erinev meie Balti jaama turul pakutavast. Juba oma paarkümmend minutit ringi konnanud, läks ühe leti taga äkki käima vali reggae-muusika, mis kohe meie tähelepanu köitis ja jala nõksuma võttis. Müüjad seepeale ainult naersid. Eks oli näha ka, et terve linn igasuguseid reggae-hulle täis ja mis siis ikka teha, kui mõistvalt naeratada. Seejärel suundusime lähedal asuvasse Netto poodi, kust omale festivalile söögikraami kaasa ostsime ning seadsimegi sammud taas reggae't kuulama.

Viimase päeva kavas oli oma esialgsele kohale jäänud ainult pealava kaks viimast esinejat, kuid ka nende etteaste hilines mõnevõrra. Kõik muud etteasted olid oma kohta muutnud või millegi muuga asendatud. Pealaval võis kella kahe ajal esimesena näha Ital Skurki ja seejärel võtsid teatepulga üle Afro Köreni koorilauljad. Päris huvitav oli vaadata koori, mis reggae't laulab, noored näod kõigil elevil. Koori juhatasid vahetustega kaks dirigenti, kellest üks oli kohalik mitmekülgse muusikalise haridusega Ras Peter. Teda võis õhtul hiljem laulmas kuulda ka koos Uppsala oma Meditative Soundiga. Telgilava tegevus pidi algama alles kuskil viie paiku, nii et sinnamaani sai veel nautida Rootsi tegijaid - punase peaga Kapten Rödi, tüdrukuteduot Äkta Kärlek, karmiilmelist Jr. Ericut ja Governor Andy't. Päris aktiivne kontsert, mis tõmbas ka publiku kenasti käima, ning kui kunagi tekiks võimalus, siis läheks vähemalt Governor Andy't kindlasti uuesti kuulama. Kuulu järgi pidavat ta esinema ka 26. augustil Helsinki reggae-festivalil.

Aktiivne hommik jättis oma jälje ning murul lebamine ja muusika kuulamine selili tundus kohe mitu tundi järjest väga lahe :) Päevasel ajal pidi toimuma muusikaline austusavaldus alles hiljuti siit ilmast lahkunud ska-legendile Desmond Dekkerile, kuid see lükati edasi kesköö peale ning koliti pealavalt ümber telgilavale. Niisiis tuli lavale hoopis Sister Carol, kelle sõnutsi on ta täiesti naturaalne, ei mingeid kunstlisandeid. Kas tema vanuses daamil oleks olnud vaja nii detailidesse laskuda, ma ei tea, ent vähemasti tundus ta siiras. Paraku oli Londoni terroriohu tõttu jäänud kohale saabumata Heartical Band ning muusikat mängis talle selektor. Enne teda esines koos selektoriga veel Jah Mali, kellest kahjuks mingit erilist muljet ei jäänudki.

Kuna mitmete artistide esinemised jäid ära või lükati need teisele ajale, siis esines pealaval teist päeva järjest The Congos. Rahvale läks asi endiselt peale, aga mina küll ei viitsinud neid kolmandat korda vaatama minna. USAst kohale sõitnud The Groundation meeldis ka ilmselt paljudele, ent mul oli juba kerge roots'i üledoos ja lihtsalt ei suutnud neid kuulama minna. Umbes samal ajal alustas esinemist Meditative Sound koos külalistega ning suundusin heameelega hoopis sinna. See saund on mulle alati meeldinud, kui Uppsalas olen käinud, ning ka sel korral tundsin sama. Nad mängivad eriti sügavat dub'i ja lisavad igasuguseid kosmilisi helisid ning sealjuures laulavad terve kambaga vaheldumisi. Üks lahe seik on nende juures veel see, et nad ei taha kunagi õigel ajal lõpetada. Seda lõpuaktsiooni on alati eriti huvitav jälgida. Igal aastal mängitakse mitu korda nn kõige viimast lugu ja järgmise saundi selektorid käivad juba õlale koputamas ja hõlmast raputamas, et kuulge, me tahame ka mängima tulla. Sel korral läks täpselt samamoodi. Külalisesinejate seas oli neil ka üks väike poiss, kes vanade tegijate eeskujul oma paar tõustirida vapralt ja päris hästi maha ütles ning sel moel eriti kõva rõõmukisa osaliseks sai.

Pealava juures käis samal ajal Morgane Heritage'i suurejooneline show. Kohal olid küll ainult Mojo, Gramps ja Peter, kuid sellest hoolimata oli kõik vägagi tasemel. Nemad olid ainukesed, keda kuulsin lavalt inglise keeles ütlemas, miks nende bändi ei ole kohal ja miks nad selektoriga esinevad. Peter rääkis laval, et isegi kui kohal oleks kasvõi üks nende grupi liige, ei jäta nad oma kontserti ära ja rahvas saab Morgani pärandist osa. Päris huvitav oleks tegelikult olnud kuulda, kuidas näiteks Mojo laulaks kõik nende lood üksinda ära. Ei kahtlegi selles, et ta hakkama ei saaks - on nad ju kõik lauljad ja teavad lugusid peast, ent selline kontsert oleks ilmselt väga haruldane olnud ja laulud kõlanuksid oluliselt teistmoodi.

Väga ðikilt kuldpruunidesse ülikondadesse riietatud, laulsid nad kõik oma paremad lood ning esitasid ka teiste artistide loomingut. Drop Leaf rütmile kõlas lisaks Jah Cure'i lugu ning küsimata ei jäänud ka küsimus, mida sellel festivalil vähemalt viis korda erinevate artistide suust kuulda võis: "Kas tahate, et Jah Cure saaks vabaks?" Veel kõlas ka Gentlemani Dem Gone, mida rahvas rõõmsalt kaasa üürgas.

Nägin neid esinemas ka Summerjamil, kuid nende Uppsala-kontserdist jäi hinge just elamus austusest, sest tunda oli, et rahvaga arvestatakse, ja et artistid püüavad teha, mis suudavad, et oma kontsert välja teenida ja inimestele täiega rõõmu pakkuda.

Väljakuulutatud itaallaste One Love High Pawa sound jäi tulemata ilmselt samal põhjusel, et Londonis püüti terroriste. Temaga koos pidi esinema Burro Banton, keda kahjuks Uppsalasse samuti ei tulnud. One Love sound'i nägin 2005. aasta kevadel Jamaical Death Before Dishonour soundclash'il, kus tüübid jäid teistega võrreldes mulle silma muuhulgas sellega, et ei ropendanud ega muutunud labaseks, vaid edastasid oma sõnumeid normaalses keeles. Loomulikult oli neil küllaga pakkuda ka ülilahedaid dubplate'e, mis rahvale väga meeldisid. Seetõttu ootasin nende etteastet Uppsalas küll suure elevusega ning esinemise tühistamine oli paras pettumus.

Telgilava kavas kirjas olnud Iration Steppas jäi samuti ära, selle asemel üritati siis korraldada see austusavaldus Desmond Dekkerile. Minu arust jäi see kõige mannetumaks katseks üldse kellelegi austust avaldada. Sellisel moel oleks see pigem võinud olemata olla. Ei saanud aru, et keegi oleks austusavaldust kuidagi sisse juhatanud ja rääkinud, mis toimub ja miks seda tehakse. Ometigi oli terve telk rahvast pungil täis ja kõik olid ootusärevil. Mingit erilist tunnet aga ei tekkinudki.

Siis pandi muusika korraga kinni ning rahvas vajus laiali. Veidi aja pärast tulid turvamehed veel viimaseid inimesi koju ajama. Ei mingit lõputseremooniat või saluuti, ei mingeid lõpu- või tänusõnu esinejatele ja rahvale, ei midagi niisugust, mis justkui võiks olla sellise suure ürituse lõppakord. Mitte midagi sellist, mis tekitaks tunde, et nüüd on see läbi, olge tänatud, et tulite ja tulge järgmisel aastal jälle - ootame teid ja tahame seda festivali koos teiega arendada. Kahju. 

See natuke nukker lõpetamatuse tunne jäi püsima järgmise päevani, kui hea inimene Uno Schultz meid kõiki lahkelt suure maantee äärde hääletama viis. Viimased tänusõnad ja paar pilti klõpsitud, maalisime veel igaks juhuks sildi sihtkoha nimega ning jätsime Unoga hüvasti. Loodetavasti kohtume temaga veel üsna pea.

Seejärel asusime hääletama, kummituslikud ninaotsast sabatipuni valged Rootsimaa lehmad tee ääres meid suurte loorjate hiidripsmetega ääristatud silmade ja hämmeldunud nägudega uudistamas. Rootsi inimesed vist eriti ei armasta hääletajaid või siis ei saa nad lihtsalt aru hääletamise põhjusest-eesmärgist, sest iga kahe inimese kohta Rootsis on ju vähemalt üks auto ja lisaks sõidavad igale poole ka bussid. Miks keegi peaks üldse kunagi hääletama? Üks Uppsala elanik rääkis meile ka hääletajate üleskorjamise ohtlikkusest, sest mine sa tea, mis vägivallaakte nad võivad autojuhi suhtes toime panna. Eks muidugi, kui elatakse eelarvamuste küüsis. Hääletajad ei ole ju tegelikult üldse inimesed.

Igatahes tundus meile, et neljakesi tee ääres seistes me pigem hirmutame autojuhte, kui veename neid end peale võtma. Niisiis hargnesime kaheks paariks ja siis läks kõik juba ladusalt. Õnneks jõudsime sadamasse just täpselt enne suurt vihmavalingut, nii et sellega meil küll vedas. Siinkohal tänud veel Balti Transpordi kirjadega valge veoauto juhile Priidule, kes meid kõiki teepervelt peale korjas ning veokikabiini ära mahutas ja Kapellskäri sadamasse viis.

Kaire Maali Lõhmus