Bounty Killer & Alliance Crew Live in Holland!

1. aprillil oli võimalus näha Hollandis Leidenis Bounty Killerit ning tema Alliance Crew'd. Kuna siiani polnud sellest "organisatsioonist" veel ühtegi artisti lavalaudadel näinud, siis otsustasin hambaid krigistades need 23 eurot kassapidajale loovutada ning asja üle vaadata.

Soojendajateks olid Allience Crew' tõusvad liikmed Einstein ja Futur Fambo a.k.a. Future Troubles. Parema mulje jättis pigem Einstein, sest tema ei võtnud seda esinemist nagu igaõhtust kohustuslikku ülesrivistumist (Bounty ja ta crew olid tuuril olnud umbes kaks nädalat). Temast väga paljud vast midagi ei tea, võib-olla lugusid nimega Rise Di Machine (Power Cut riddim) ja Black Rain Fall (Pon Di Edge riddim), aga potentsiaali on mehel küllaga. Future Fambot teavad paljud kindlasti loo Fanbo (Dem Time Deh riddim) järgi. Väga omapärase hääle ja stiiliga deejay, aga tema esinemine jäi kuidagi ükskõikseks.

 

 

Cross, angry, miserable, huh...– piisab sellest lühikesest fraasist ja igaüks teab, kes on lavalaudadele astumas. Seljas tavaline valge T-särk, jalas teksad – tundub kuidagi tavaline? Aga ei, mehel on lugematutes kohtates bling-bling'i ja mitte just kõige odavamat. Mis muud, kui et see on dancehall!

Bounty alustas väga energiliselt ja tundus, nagu oleks ta valmis tegema super-show'd. Pärast esimest paari lugu hakkasid aga probleemid sound'iga, mis segasid tal täielikult keskendumast ja kõik see tuimestas ka tema edasist esinemist sel õhtul.

 

Väga meeldis kontserdi juures see, et Bounty võttis päris märkimisväärse hulga lugudest oma 1996. aasta albumilt "My Xperience", mis on minu jaoks justkui Bounty Killeri best of album. Esitusele tulid Fed Up, The Lord Is My Light & Salvation, Living Dangerously, Revolution III, Benz & The Bimma, My Xperience jne.

 

Muidugi kõlasid ka kõikvõimalikud hitid muudest aastatest. Äramärkimist vääriksid kindlasti tema roots riddim'itele tehtud lood (mis mulle on alati meeldinud) – näiteks It's OK (Drop Leaf riddim), Say Youre Leaving (Istanbul riddim), West Indies (Sunday riddim) jm.

 

Minu jaoks oli aga kontserdi tipphetk umbes poole peal, kui esitusele tuli üks lemmiklugudest - Look. See oli esinemise jooksul ka ainuke kord, kui Bounty Killer oma päikeseprillid eest võttis ja meile silma vaatas. Kes seda lugu ei tea, siis järgnesid sellised sõnad:

 

Look into my eyes, tell me what you see?
Can you feel my pain? Am I your enemy?

Give us a better way, things are really bad,
the only friend I know is this gun I have.

Look into my mind, can you see the wealth?
Can you tell that I want to help myself?
But if it happen that I stick you for your ring,
don't be mad at me it's a survival ting.

Võimas või mis?

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et esinemine oli lugude ja muu poolest väga hästi üles ehitatud. "Ülielamus" jäi saamata, sest kogu esinemise vältel olid probleemid mikri sound'iga (nimelt ei saanud Bounty mikrofon käes lava ette liikuda, sest sellega kaasnes iga kord jube vilin). Näha oli ka seda, et artist läks sellest vahepeal ka ise tõeliselt raevu ja oleks tahtnud sound'imehele selle eest sisse sõita, aga piirdus lõpuks sõimuga. Kümne palli süsteemis hindaks kogu ettevõtmist seitsme palliga.

 

 

Veiko Esken